Riho-Bruno Bramanis: Lembitu Kuuse ei asetanud end kui proffi abikommentaatorist kõrgemale - sa tundsid end temaga samaväärsena (3)

"Tegime koos esimese reportaaži vist 2004. aastal Ateena olümpiamängude finaalist ning mulle tundus kohe esimesest hetkest, et selle inimesega on niivõrd lihtne klappi leida. Kumbki ei rääkinud teist üle, sobisime ideaalselt - kui tema lõpetas, siis mina jätkasin ja vastupidi. Sama kehtib ka kõigi järgmiste ülekannete kohta," alustab Bramanis.

"Sa läksid kommenteerima teadmisega, et ei pea millegi pärast muretsema. Ta oli elukutselt matemaatik, numbrid olid tema töö, mul jäi vaid lisada mängudetaile. Sa teadsid, et reportaaž tuleb välja ega saa kuidagi untsu minna."

Pärast 2012. aasta Londoni olümpiamängude finaali oli Kuuse käsipallireportaažiga nii rahul, et ütles Bramanisele: tule, istume minu koju maha, ajame lihtsalt niisama juttu! "Siis sain täpsemalt tuttavaks ka Lempsi ühe suurema hobi, õlleklaaside koguga. Ta lubas mul minna kapi juurde ja valida, milliesest klaasist tahan juua. Kui ma ei eksi, siis võtsin Nagano taliolümpia klaasi, me lihtsalt pläkutasime, jõime õlut ja nautisime seda aega," meenutab suur Jaapani-fänn, omal ajal sealses käsipalliklubis aastaid mängija ja treenerina leiba teeninud ning nüüd reisijuhina Tõusva Päikese Maal käiv Bramanis.

Raske haigusega pikalt ja visalt võidelnud Kuuse helistas nüüd detsembris Bramanisele ja avaldas, et praegu, jaanuaris peetavate Eesti koondise mängude reportaaže ta vist ei tee. "See oli väga südamlik kõne," lausub käsipallur vaikselt. "Eile, kui uudis tuli, lõid kõik need koosolemised kohe silme ette."

Bramanis meenutab muheldes esimest koos Kuusega Põlvas tehtud ülekannet Eesti koondise mängult. "Esimene poolaeg sai läbi ja ta ütles mulle, et lähen nüüd vaheajal alla intervjuud tegema, sa räägi siin viis minutit. Siis läks mul küll silme eest mustaks - VIIS minutit! Et nüüd pani ta mind täiega tanki. Väravaviskajad loen ette, aga see võtab 30 sekundit. Millest ma ülejäänud neli ja pool minutit räägin?! Ning kui need viis minutit läbi said, ei mäletanud ma räägitust midagi. Vaatasin pärast mängu inimestele silma, aga keegi ei vaadanud halvasti, nii et ju midagi väga hullu polnud," naerab Bramanis.

Ta räägib sellest Kuuse väiksest vimkast heatahtlikult, sest nagu eespool öeldud, ei tulnud abikommentaatori ametis muretseda. "Lemps ei asetanud end kui proffi abikommentaatorist kõrgemale - sa tundsid end temaga samaväärsena," rõhutab Bramanis. "Ta küsis sinult arvamust - kellega teha intervjuu? Ta jaotas kommenteerimisel rollid alati 50-50. Ta usaldas sind, pidas võrdväärseks partneriks. See oli tohutult hea omadus ja ta oskas sellega pinge kohe maha võtta."

Bramanis käis Kuusel kahel korral külas. Alustuseks lepiti kokku, et räägitakse elust, mitte tööst. "Aga möödus viis minutit - ning loomulikult läks jutt töö ja spordi peale..." rehmab Bramanis lõbusalt käega. "Talle meeldis lihtsalt õues istuda, jalad lauale visata, õlu ette võtta ning ilusat ilma ja suve nautida."

Lõpetuseks meenutab Bramanis ühiseid autosõite Tallinnast Põlvasse: "Ei olnud maailmas autosõiduks paremat abiseadeldist kui Lembitu Kuuse! Õhtul tagasi sõites oli ikka pime ning ta teadis absoluutselt igal pool, kus on kaamera, kus sirgem tee, kus hoogu juurde panna, kus maha võtta. Roolis oli ideaalne olla, kui su kõrval istus rääkiv GPS."