Lembitu Kuuse Foto: ARNO SAAR (Õhtuleht)
Spordivaria
19. jaanuar 2017, 18:09

Lembitu Kuuse 2010. aastal: olen hingelt jäänud sportlaseks

Linnaleht taasavaldab 2010. aasta veebruaris vahetult enne Vancouveri olümpiamänge tehtud intervjuu tuntud spordireporteri Lembitu Kuusega.

Mis oleks suusaülekanne ühele tublile tugitoolisportlasele ilma Lembitu Kuuseta! Läinud pühapäeval põrutas mees igatahes Vancouverisse olümpiale, et meid taas oma värvikate ja emotsionaalsete kommentaaridega sportlastele kaasa elama panna.

Rakveres kasvanud Kuuse (59) on hariduselt tegelikult matemaatik ning enne mikrofoni ja kaamera taha asumist töötas Tartu ülikoolis õppejõuna. Ta tunnistas, et poleks eluilmaski uskunud enda kommentaatorirolli sattumist, kuid elu lihtsalt läks nii.

Kuldmedaliga keskkooli lõpetanud Kuuse tegi omal ajal kõvasti sporti, keskmaajooksu ja orienteerumist, ning jõudis ka meistersportlase järguni. 1970. aastatel sai orienteerumine väga populaarseks ning spordiklubis Ilves ja võistlustel läks mikrofon lõpuks tema kätte. Seejärel tulid Eesti Raadiosse spordiuudised ja peatselt kutsuti Kuuse Tartu maratoni infopealikuks. „Nii see läks ja polnud enam pääsu,” tõdeb ta.

Millal siis esimest korda kaamera ette sattusid?

10. novembril 1981. aastal. See oligi Tartu maratoni propaganda käivitamise lugu. Salvestasime lõigu Toomemäe nõlval. Kaamera ees esinemise kogemus mul puudus, aga tegin sissejuhatuse, ütlesin mõned sõnad ning siis paari lause pealt tundsin, et asja üle on kontroll kuidagi kadunud – saan aru, et üks mees, ehk siis mina, räägib, ei kokuta ka, ning mõtlesin, et rääkigu siis pealegi. Sain aru, et inimese mõistus on peen asi. Läheb tööle, kui inimene sünnib, ent lõpetab siis, kui inimene kaamera ette astub.

Ja sinu esimene olümpia?

Esimest korda kommenteerisin olümpiamängude võistlusi 1988. aastal. Mänge peeti Calgarys, aga meie kohale ei pääsenud, elasime Moskvas ja töötasime Ostankino keskuses. Magama läksime ajavahe tõttu pärast „Vremjat” kümne ajal ja ärkasime kell pool kaks Moskva aja järgi, siis sööstsime ööbimiskohast paar kilomeetrit läbi pargi Ostankinosse ja hakkasime pihta.

1993. aastal sai juba suusatamise MM-ile Falunisse kohale sõidetud. Seal osalesid esimest korda MM-il ka Kristina Šmigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae – meie praegune vana kaardivägi. Olümpiale läksin esimest korda päriselt kohale 1994. aastal, Lillehammerisse.

Kas enne ülekande kommenteerimist teed tohutut eeltööd või lased n-ö vana rasva ja kogemuste pealt?

Ei tahaks öelda, et praegu valmistaksin vähem ette kui varem. Kuid nüüd on teadmiste ja kogemuste baas rikkalikum kui enne. Samas ei saa ma öelda, et hakkan võistluseks valmistuma alles eelmisel õhtul. Teen ju seda pidevalt. Mis on aga täiesti kindel ja millest ma pole kunagi taganenud, on see, et eelmisel õhtul nõiun eeloleva võistluse kallal üksjagu – vaja võimalikud variandid läbi mõelda ja üht-teist meelde tuletada, see on ääretult vajalik. Eks öösel ka alateadvus võtab asja omaks ja siis olen hommikuks kommenteerimiseks valmis.

Olümpiamängudel on ajakirjanikel tuli takus, aga kas jääb ka aega ringi vaadata, tuttavatega toop õlut juua ja suveniire osta?

Tegelikult on meil enam-vähem samasugune töörütm nagu Eestiski oma igapäevast tööd tehes, suurvõistlustel oleme lihtsalt rohkem pildil. Võib-olla alahinnatakse seda igapäevast tööd ja uudiste tegemist, mis võtab tegelikult ka palju aega, sageli peab Tallinnast teise Eesti otsa sõitma.

Tippvõistlustel välismaal tuleb hommikul ärgata ja võistluspaika minna, siis ülekanded kommenteerida, teha võistlusele tagasivaateid, võtta kommentaare, kirjutada uudiseid ning kohtuda nendega, kes järgmisel päeval võistlustulle lähevad, samuti osaleda pressikonverentsidel ja teha sealt saadud info põhjal lugusid. Ning ongi õhtu käes ja aeg järgmiseks päevaks valmistuda. Töine aeg ja täiesti etteplaneeritud elu. Väga palju ringivaatamise võimalust ei olegi. Tavaliselt olen vaadanud, et kui leida paar-kolm tundi olümpiasuveniiride hankimiseks, on juba väga hästi läinud, õllekann tuleb ju ikka ära osta!

Kas pressile on suurvõistlustel kõik ära organiseeritud või on teinekord korraldus olnud väga ligadi-logadi? Oled sehkendustesse ka sattunud?

Liiklusega juhtub alati midagi, mida suurem riik, seda rohkem juhtub! Ent sellest tuleb jagu saada, olen näiteks iseendale bussi ära rääkinud ja sõitnud sellega, kuhu vaja. Segadust tuleb mõista, sest kust peaks üks linn, kus võistlusi peetakse, leidma nii palju busse ja bussijuhte? Neid tuuakse kohale mujalt ja ega nad ei tunne seda linna paremini kui meie.

Nii vahva oli Sydney olümpiamängudel, kui paar päeva enne algust tahtsin üle vaadata triatloni võistluspaiga kuulsa ooperiteatri kõrval. Uurisin liiklusskeemist, millise bussiga kohale saab. Selgus, et bussijuht oli pärit kusagilt 400 kilomeetri kauguselt ja Sydneys esimesel reisil. Endise orienteerujana võtsin hasartselt liikluskaardi ette ja hakkasin ise jälgi ajama. Aitasin juhil kaarti lugeda ja sain linnaga tuttavaks.

Atlantas 1996. aastal sattusime kord ühele bussijuhile, kes sõitis kaks korda õigest teeotsast mööda, aga mees oli ikka kindel, et otse tuleb minna.

Oled sa ülekandele ka hiljaks jäänud?

1999. aastal suusatamise MM-il Ramsaus suunati meid lumelaviinide tõttu teisele teele ja me eksisime ära, lisaks oli kõva lumetorm ja liikumine väga vaevaline. Pooleteise-kahe kilomeetri kaugusel suusastaadionist oli selge, et sellises ummikus ei jõua me autoga õigeks ajaks kohale. Võtsin oma seljakoti selga ja panin jooksu! Vahepeal hakkas autode vool liikuma, siis hüppasin ühele juhuslikule autole, küsisin, kas juht sõidab staadioni poole... Ta oli nõus ja sõitsime. Kümmekond aastat varem oleksin ehk õigeks ajaks jõudnud, aga sel korral jäin ikka paar minutit hiljaks. Naiste viitstardist sõidu ülekanne oli juba mõned minutid kestnud, kuid kõige hullem oli see, et ei saanud rääkima hakkamiseks oma hingamist paika, sest olin ikka täie auruga tormanud.

Suurvõistlustel valitseb muidugi hea õhkkond ja meeleolu. Tegu on ju suure peoga, kuhu on kokku tulnud inimesed, kes ühtemoodi mõtlevad, ning igasuguseid pirtsutajaid ja intrigante ei ole.

Sa lähed kommenteerides teinekord väga hoogu, kas see on kõik ehe või on natuke näitemängu juures?

Hm… Ei ole mingit näitemängu, seda võivad mu lähemad sõbrad ja minuga koos töötanud inimesed öelda. Ma võin samamoodi kodus teleri ees võistlusega kaasa minna! Spordi juures ei saagi emotsioonideta olla ja spordireporteri üks ülesanne ongi neid luua. See kuulub asja juurde ja mina pole pidanud tõesti näitlema.

Kuidas suhtud sellesse, et spordikommentaatorite lausepärle kogutakse ja nende üle nalja visatakse?

Seegi kuulub asja juurde. Mõne väljendi käin teinekord välja ettekavatsetult, kuigi jah, eks lapsused ja keelevääratused ikka lipsavad jutu sisse, sest samal ajal tuleb tegelda väga paljude asjadega. Aga las nad olla, seda juhtub spordikommentaatoritel igal pool maailmas. Neil, kes arvavad, et kommentaatorid on küündimatud, soovitaks ise järele proovida.

Mida sina Vancouverist ootad? Kuidas Eesti sportlastel võiks minna?

Meie jaoks on huvitavad mängud, sest Veerpalu, Mae ja Šmigun-Vähi on ikka tuld pliidi all hoidnud. Ja mõelge, Andrus läheb oma kuuendatele olümpiamängudele, Kristina ja Jaak viiendatele. Selge on, et väga palju neid mänge nende jaoks enam tulla enam ei saa, kuigi miski pole võimatu. See tähendab seda, et need mängud on ootuse poolt erilised – kas suudetakse sellel lainel jätkata ja kas sünnib mõni sportlik ime... Kuigi, mis imet seal nende taset arvestades ikka oodata, võib-olla on see pigem seaduspära.

Veerpalu ala pole paraku just ühisstardist sõit, aga eks näis. Kristina tahab kindlasti tõestada, et on suurte ja vägevate ridades tagasi.

Tase on suusatamises muidugi ühtlustunud, palju riike on tulnud tippu lisaks. Konkurents on tugevnenud ka seepärast, et stiimulid on tõusnud ja ala professionaliseerunud. Sel põhjusel on tipus kitsas ka. Kui mõelda olümpia viimase päeva meeste 50 kilomeetri ühisstardist sõidule, siis võib 25 nime üles lugeda, kelle puhul poleks pjedestaalile jõudmine mingi üllatus.

Mida Eesti suusatamisest arvad? Kas kuldsele triole on lisa tulemas?

Nad on nii kõvad. Maailmas on väga vähe inimesi, kes suudavad Veerpalu, Šmigun-Vähit ja Maed võita. Nad on niivõrd haruldased tegelased, kes on meid medalitega ära hellitanud. Me ei oska enam rõõmustada 10. koha puhul, mille Aivar Rehemaa saavutas Liberecis. Kas me hõiskasime rõõmust?

Eks me kõik ootame, et tuleksid uued tipud, aga selliseid inimesi nagu see kolmik sünnib haruharva.

Rahvuslikul tasemel suusatajate ettevalmistamise võimalused on Eestis täiesti olemas. Ega kellelgi treenimist ei keelata. Muidugi on tipptegijatel suurem hooldemeeskond, aga sedamoodi on igal pool. Veerpalu ei saanud ka 1990. aastate alguses enne esiritta tõusmist kõike lubada. Enne Lillehammeri mänge määris Mati Alaver ise Veerpalu suuski hotelli keldris ... õhk oli kemikaalidest paks ning ei paistnud läbigi, Alaver oli ise näost hall, vedasin sealt ta jõuga ära, kuigi tema tahtis ikka suuski veel paremaks teha.

Kas tead Eesti sporditegijatest kõike ehk on sulle usaldatud midagi, millest sa ei räägi?

Kas sportlased mind usaldavad, peab nende endi käest küsima. Olen hingelt jäänud sportlaseks, mõtlen nagu sportlane ja mõningates olukordades ei mõtle nagu ajakirjanik. Kogu elu spordis olnuna usun, et mul on Eesti sportlastega usalduslik vahekord ning meil pole vaja kokku leppida, millest mul tuleb rääkida ja millest mitte. Elu on seda näidanud.

Kas noorena sporti tehes mõtlesid ka maailmatasemele jõudmisest?

Eks igaüks seab endale kõrgeid sihte. Sport on selles mõttes aus tegevus, et võimed saavad varsti selgeks, võistled sellisel tasemel ja tunned nendest võitudest rõõmu, mida suudad. Hiljem võid muidugi olla tagantjärele tark ja mõelda, et vigu sai tehtud.

Praegu tegelen endiselt asjadega, mis elus on meeldinud: jooksen ja suusatan. Igal aastal suusatan ühe enam, ja praeguse talve puhul on patt mitte suusatada. Minu lihtne eesmärk on olla heas füüsilises vormis.

Muide, kas sa millalgi oma elust ka raamatu kirjutad, nagu praegu Eestimaal moes on?

Ei kirjuta. Kuigi sõbrad on pinda käinud, et kirjutaksin vahvatest juhtumistest, saavat ühe mõnusa lugemise. Ent pole olnud piitsa seljas, et mees, tee see asi ära.