Laskesuusasõbra meel muutub nukraks, kui ta eestlaste tänavusi MK-sarja tulemusi vaatab. Punktikohale (40 sekka) on kuue etapiga jõutud korra (Kauri Kõiv Östersundi individuaaldistantsil 21.), jälitussõitu (60 sekka) neljal puhul. Eriti hull näikse asi olevat naiste seas, kes eelmises kahes teatesõidus juba kolmanda vahetuse ajal liidrilt ringiga sisse saanud ja vastavalt reeglitele rajalt maha võetud. Mõlemal juhul on kirja läinud viimane, 23. koht. See on kergitanud skeptikute huulile küsimuse, mille pagana pärast on vaja üldse naiskonda välja panna?

Ja tõele au andes on analoogne päring laienenud ka individuaalvõistlustele, kus Kristel Viigipuu ja Grete Gaim enamasti viimaste seas pusivad. Selle hooaja tulemuste valguses paistavad naistest MK-taset kannatavat ainult Kadri Lehtla ja Johanna Talihärm, kes mõlemad korra ka jälitussõitu pääsenud. Ent viimati nimetatu pidi jaanuaris USAsse ülikooli naasma ega saanud sel kuul naiskonda aidata.

Investeering tulevikku

Võimalikke alternatiive oleks kaks: tulla koju vormi timmima või liituda nõrgema tasemega IBU sarjaga. Mõlemad tunduvad kõrvalt vaadates piigade endi jaoks praegusest emotsionaalselt mõistlikumad variandid. Õhtuleht konsulteeris laskesuusaliidu peasekretäri Kristjan Ojaga ning selgitab, miks Eesti nui neljaks maksimaalse lubatud arvu sportlasi MK-etappidele lähetab.

Põhjus on tegelikult lihtne: et koguda rahvuste karika arvestuse punkte. Miks need olulised on? Sest nende põhjal jagatakse riikidele olümpiamängude ning järgmise MK-hooaja stardikohti. Nimekirjad lähevad lukku selle hooaja lõpus ehk märtsi keskpaigas.

Olümpial saavad teateneliku (ja individuaalvõistlustel samuti neli atleeti) välja panna vastava pingerea 20 paremat. Ülejäänud aga maksimaalselt kaks sportlast. Praegu hoiab Eesti naiste hulgas 1547 punktiga 21. positsiooni, kuid sloveenidel on vaid 9 silma enam. Tagant ähvardavad Leedu (-71 punkti) ja Lõuna-Korea (-85). Ehk et Eesti on kenasti olümpiakonkurentsis.

Juhtume aga tolles tabelis vajuma 24. või kehvemale positsioonile, saame tuleval hooajal MK-sarjas kolme naise asemel starti saata ainult kaks. Ja nagu Oja teadis teiste riikide näitel rääkida, sealt mülkast välja ronida on märksa keerulisem kui 23 seas püsida.

Üksmeelne otsus

Asja konks ongi aga see, et rahvuste karika punkte teenivad kõik, ka viimane lõpetaja. Näiteks Ruhpoldingu sprindis teenisid 104 lõpetaja seas vastavalt 98. ja 101. koha saanud Viigipuu ning Gaim kahe peale 44 rahvuste karika punkti. Oberhofi sprindis, kus oldi kahekesi kolme viimase seas, aga suisa 88 punkti.

Kõlab naeruväärselt, aga veelgi väärtuslikumad on olnud artikli alul mainitud teatesõitude viimased kohad – mõlema eest on riik kasseerinud 90 punkti, mis on aga olümpiat silmas pidades väga tugev võit, sest Sloveenia pole kummalgi juhul naiskonda välja pannudki. Teisisõnu, meie saak kurb meel ja 180 rahvuste karika punkti, sloveenlannade oma aga ümmargune null.

Kui näiteks jaanuarist alates oleks MK-l startinud vaid Lehtla, oleks meil tänase seisuga ligi 400 rahvuste karika punkti vähem (täpset summat ei saa arvutada, sest Anterselva individuaaldistantsi protokoll on puudulik) ning terendamas 24. koht, mida hetkel hoiab 1140 punktiga Rumeenia.

Säärasel juhul poleks sügisel praegu alavormis või erinevate terviseprobleemidega võitleval järelkasvul kuhugi tulla. Stardikohti lihtsalt ei jaguks. Lisaks teisendub kõik see rahaks. IBU toetab riike vastavalt nende aktiivsusele MK-sarjas.

Hüva, süsteem selge, aga mida tunnevad järjepidevalt viimaste seas olevad sportlased? Oja kinnitusel on otsus iga hinna eest olümpiakoha eest edasi võidelda kogu koondisega läbi arutatud ja üheselt heaks kiidetud. Keegi vägisi MK-sarjas ei kannata. Seega jääb üle vaid loota, et neiud peavad vastu, too investeering tulevikku õigustab end ning Eesti laskesuusatamine kosub.