Foto: Eduard Laur
Blogid
2. veebruar 2017, 08:14

Kas presidendi krediitkaardiga saab kõike osta makse maksmata? (75)

Inetu on ilkuda, aga viimases "Pealtnägijas" käsitletud presidendi krediitkaardi äri ajab silmad siiski punni. 

Ma ei ole mingi tähenärija ja ma mõistan, kui president Šveitsis Davosis presidendisviidi võtab ja selle eest 24 000 eurot maksab või kui käiakse Abja külapoes ostmas sääsetõrjevahendit kõrgele väliskülalisele. See kõik on okei. Ja ka see on okei, kui president teeb peenemates lokaalides ja austribaarides väliskolleegidele mõned kallimad napsid välja. Kuid üks asi jääb mulle siiski arusaamatuks. Miks neid kaardiväljavõtteid meile tänases "Pealtnägijas" üldse näidati? Kas selleks, et Ilvese kallal ilkuda või on selle asja taga midagi muud...

Oluline on mainida, et ma ei pea silmas kolleege televisioonis, vaid inimesi, kes neid andmeid meile näitasid. Juhiksin tähelepanu asjaolule, et "Pealtnägija"

nõudis juba alates oktoobrist presidendi kantselei krediitkaardiväljavõtteid ja alguses kinnitas uus kantseleijuht, et selliseid väljavõtteid on keeruline esitada. Mul on kohe küsimus, kas meie seas on veel inimesi, kes ei tea, kuidas oma konto väljavõtet vaadata internetipangas ja kui isegi on veel selliseid inimesi olemas, siis on jube kahju, et nad töötavad presidendi kantseleis. Ma siinkohal soovitaks neil minna panka ja paluda telleril neid konto väljavõttega aidata. 

Eelpool mainituga panen ma väga suure kahtluse alla kogu presidendi kantselei raamatupidamise ja töötajate pädevuse või - mis on palju tõenäolisem- presidendi kantselei juhid lihtsalt valetasid meile näkku ja üritasid tõde peita andmekaitseseaduse taha või midagi taolist. Tegelikult oleks piisanud ühest asjast.

Presidendi kantselei oleks võinud ajakirjanikele öelda, et endise presidendi andmeid ei väljastata ja nõudke neid kasvõi kohtu kaudu. Sel juhul oleksid nad pääsenud vähemalt hämamisest või pooltõdedest. Aga nüüd kui kõik avalikuks tuli, tekivad loomulikult kõigil õigustatud küsimused. Näiteks minul tekkis kohe küsimus, miks võetakse riigi sees krediitkaardiga raha sularahaautomaatidest välja teades, et see teenus on kallis.

Kas tõesti ei juleta anda käsundusohvitserile deebetkaarti või ei julge kantselei talle igaks juhuks taskuraha anda? Minugi poolest kasvõi paar tuhat eurot. Tegemist on ikkagi Eesti kaitseväe ohvitseriga ja kui ta ei ole usaldusväärne, siis kes meie riigis üldse on? Teiseks. Kui vaatan president Ilvese teatri -ja kontserdipileteid, spordiklubisid ja restorani võõrustamisi, siis tekib mul taas üks teistlaadi lihtne küsimus. Kui ettevõtja peab iga sellise kulutuse eest maksma erisoodustusmakse ehk sotsiaal -ja tulumaksu (kokku umbes kuuekümmend protsenti) siis riigiteenistujate puhul pole mõtet sellist teemat üldse tõstatada. Äärmisel juhul öeldakse meile, et ametkond maksab ise erisoodustusmakse. Samal ajal justkui unustatakse, et üks ja sama maksumaksja tasub ju neid arveid. 

Muide ka mina ajakirjanikuna maksan tihti oma allikatega kohtumistel arveid lõunasöökide ja muu säärase eest.Oluline moment on see, et meediaettevõtted, kuhu ma kaastööd olen teen, on need mulle maksnud kinni honorarina. See tähendab seda, et nende arvete pealt on kõik maksud makstud. Tundub, et presidendi krediitkaardiga saab aga osta kõike makse maksmata või siis jäeti meile saates pool juttu rääkimata. Näiteks , et Ilves on maksnud oma palgast kõik need lõunasöögid, spordisaalid ja muu hiljem kinni. Siinkohal meenub jälle Ärma talu EAS-i keiss, kus öeldi meile à la "sorry Ilves ei ole süüdi, vaid EAS maksab oma reservidest talu remonditööd kinni".

Aga kas maksuamet ei vaatle Ärma talu juhtumit siiski kui Ilvese tulu või kas on üldse Ilvesega räägitud. Akki ta siiski tahab seda kinni maksta... Ma ei kirjuta seda lugu pahatahtlikusest ja ma tean, et Šveits on kallis maa ja presidendisviit Davosis maksabki kümneid tuhandeid eurosid...Ja kui päris aus olla, siis ma ei tahagi näha neid presidendi konto väljavõtteid, sest ma eeldan, et meie president on aumees. 

Pealegi ei ole me ka nii vaesed, et meie riigijuht nüüd vahel kolleegidega mõnda napsu teha ei saa või hädakorral endale korralikku ülikonda osta. Turvamees või käsundusohvitser, kes ostis Sunglass Hut'ist endale paari päikeseprille võiks need minu arvates rahulikult kuludesse kirjutada, sest ühel korralikul Eesti käsundusohvitseril ongi peas kvaliteetsed päikeseprillid. 

Siiski ma tahaksin veelkord rõhutada, et mina ajakirjanikuna puutun tihtilugu kokku sellega, et mulle ei anta kätte andmeid, mida ma olen soovinud näha. Eriti juhtub seda siis kui ma nõuan ametkondlikuks kasutamiseks klassifitseeritud materjale. Siis tulevad ametnikud kohe välja igasugu isiku -ja andmekaitse seaduste ja normatiividega, mis ei luba neid dokumente minuga jagada.

"Pealtnägija" oli selles mõttes minu jaoks täna huvitav erand. President Kaljulaid ütles ühes aastalõpuintervjuus, et kõik mis ei ole tema arvates kaetud otseselt riigisaladusega, peaks olema võimalik avalikustada. Kas tõesti hakataksegi nüüd selle üleskutse järgi asju avalikuks tooma? Mind näiteks huvitaksid presidendi krediitkaardiandmetest palju rohkem igasugu komisjonide arutelude või parteikoosolekute protokollid mis näitaksid, kuidas meie riigis otsuseid vastu võetakse. Muide ka riigikogu komisjonid ei ole altid oma protokolle meediaga jagama.