Peeter KümmelFoto: Aldo Luud
Talisport
15. veebruar 2017, 04:00

Miks Peeter Kümmel pole Eesti tippsuusatajaid koondava Team Haanja liige? (1)

Tänase Õhtulehe spordikülgedel ilmus pikk lugu suusasprinter Peeter Kümmelist, kus ta selgitab südamest ja mõtestatult lahti, mis on Eesti tippsuusatamises võrreldes näiteks aastaga 2011 tänaseks muutunud. Kahjuks pole ükski ajaleht kummist, mistõttu jäi nii mõnigi Kümmeli põnev mõte tollest artiklist välja.

Kuivõrd internet loodetavasti veel nii pea täis ei saa, avaldame huvitavamad ajalehest välja jäänud intervjuu katked oma veebiküljel. 

Miks Peeter Kümmel pole Eesti tippsuusatajaid koondava Team Haanja liige? "Ütleme nii, et profitiimid teevad ise oma valiku, keda nad kutsuvad. Aga kui oleksin saanud kutse, poleks läinud, sest läheksin vastuollu oma põhimõtetega.

Olen terve oma profikarjääri esindanud Tartu suusaklubi. Nemad on teinud minust sportlase ja nemad on nende emotsioonide taga, mis ma rahvale olen pakkunud. Kui ma täna ütleksin, et lähen raha pärast ära, siis see pole see, mida tahan anda tagasi noortespordile või inimestele, kes minusse 20 aasta jooksul ma ei tea, kui palju raha investeerinud on. 

Olen Tartu kogukonnaga nii kokku kasvanud. Püüan seal ise ka noortesporti arendada ja lastele oma kogemusi edasi anda. Võlgnen selle kogukonnale.

Ma ei ütle midagi paha Team Haanja liikmete kohta. Aga mina elan Otepääl, esindan Tartu suusaklubi ja mulle sobib see."

Nii 2012. kui ka 2015. aasta kevadel on olnud õhus Kümmeli sportlaskarjääri lõpp. Esimesel puhul tekitas küsimärke õlavigastus, tunamullu oli küsimus rahas. Miks langes positiivne otsus?
"2015 pidin tegema otsuse, et ei saa profisportlasena jätkata, vaid pean minema tööle. Kaalusin pikalt. Sport saab ühel hetkel läbi, võib-olla peaks perele keskenduma ja teist elu elama?

Aga kuidagi tööleminekuga sujus (Kümmelil on endise tippsuusataja Timo Simonlatseri ja füsioterapeut Lauri Rannamaga kolme pere firma - M.T.) ning sport on üks kord elus. Jumala lihtne on "ei" öelda, aga siis on kõik. Läbi. Tööd jõuab teha küll, see ei jookse eest ära. Seepärast olen lõpetamist edasi lükanud. Arvan, et olen andekas sportlane nendes tingimustes, mis mul on olnud. Ega see pole kuskile kadunud, lihtsalt viimasel kahel aastal on väga palju komistuskive olnud." 

Konkureerivate spordialade mõjust suusatamisele: "Kümme aastat tagasi poleks keegi uskunud, et lapsed saavad Otepääl jalgpalli mängida. Polnud mingeid jalkaklubisid. Aga jalka tuleb rahaga sisse, nende katusorganisatsioon on nii tugev. Neil on raha käia igal pool. Jalgpall teeb tohutuid turundusüritusi.

Mäng on lastele lihtne ja huvitav. Ning odav. Suusatamine on üliraske, kallis, lund on vaja... Treenerid peavad muutuma. Lapsed ei tule täna selleks metsa, et saaks keppidega mäest üles joosta või suusatada nagu hullud. See on raske sport. Lapsi tuleb hullult meelitada.

Mul on poeg, ta ei käi suusatrennis. Ta käib suusatamas ja naudib seda, aga siis, kui ise tahab. See juhtub umbes kaks korda kuus. Aga jalkat käib ta kaks-kolm korda nädalas. Või näiteks hokit. Kui pakun, et lähme hokit, ei ole küsimust ka. See on emotsioon. Tal silm särab. Treening ei tohi olla monotoonne.

Mu klubikaaslane Vahur Teppan veab praegu Tartus seda asja. Müts maha, ta püüab saada lasteaialapsi trenni ja teha suusatamine lastele ägedaks. Kui paned lapse iga kord 10 km suusatama, siis ta tuleb varsti ja ütleb "kõik, ma ei taha seda".