"Kui Komissarov hoiab sind, siis täiega! Kui Komissarov karjub su peale, siis täiega!" (11)

"Kuulge noorhärra, teil pole üht tähte, mida näitlejad tihti laval kasutavad," kostis Kalju Komissarov lavakunstikateedri kevadistel eelkatsetel noormehele, kes tahtis näitlejaks saada, kuid kelle suust ei tulnud kuidagiviisi välja r-täht. Aasta oli 1988. Näitlejaks pürgija oli nüüdne Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe .

"Mind visati ukse taha," muheleb Saaremäe, kes lavakooli eelkatseilt otsejoones logopeedi juurde kihutas. Kahe kuuga oli tal r-täht perfektselt suus.

"Kui siis suvistel katsetel oma "rabarbereid" hüüdsin, oli furoor!" Sel moel põristas Saaremäe end lavakunstikooli XV lennu tudengiks, mille juhendajaks oli halastamatult otsekohene Komissarov.

"Muidugi võttis Komissarov mul põlve võdisema, aga mitte tema otseütlemise või kõnemaneeri pärast," tähendab Saaremäe. "Asi oli XIV lennus, kus tehti nii totaalne puhastus, et lõpetajaid oli vaid seitse. Mul oli hirm, et ma ei vääri lavakas olemist, Komissarov saab sellest aru ja viskab mu koolist välja."

"Teistele tegi see palju nalja, mulle mitte."

Komissarovi otsekohestest ütlemistest võiks Saaremäe arvates paksu leksikoni välja anda ja kindlasti oleks see tulvil eriti piltlikke kõnekujundeid. "Tema suust on tulnud levitermineid väga palju," muigab Saaremäe, et "Kauss saali!" või "Minge koju ja arenege!" on vaid jäämäe tipp.

"Kui tegime diplomilavastust "Keiser Nero eraelu", oli laval kaks treppi. Osa inimesi pidi tulema treppidest, osa treppidest mööda. Ma jäin kuidagi teistest maha. Komissarov ütles seepeale: "See aeg on veel kaugel, kui sina, Saaremäe, tuled trepist üksi täies valguses alla!"

Teistele tegi see palju nalja, mulle mitte." Säärased laused ei tähendanud aga sugugi seda, et Komissarov poleks oma tudengeist hoolinud. "Eks see ongi nii, et kui Komissarov hoiab sind, siis täiega! Kui ta karjub su peale, siis täiega!"

Tudengina ei läinud Saaremäe oma õpetajaga igal juhul nugadele, küll aga juhtus see tema esimeses koduteatris Ugala.

"Olin noor, halastamatu ja pöörane ning pöörasime Komissaroviga tülisse," meenutab ta kokkupõrget, mille põhjuseks sai asjaolu, et Komissarov käitus noornäitleja meelest risti vastupidi oma õpetussõnadele lavakunstikoolis. Saaremäe lahkus Rakvere teatrisse, vaikus kahe mehe vahel kestis pool aastat.

"Mul oli küll tunne, et raisk, nüüd me enam kunagi ei suhtle. Kui aga juba Rakveres töötasin, läksin ise ta juurde leppima. Temas oli suuremeelsust andeks anda."

Saaremäe peab Komissarovit Eesti säravaimaks teatriõppejõuks. "Ei julge täpselt numbreid öelda, aga minu meelest on kolmandik praegu töötavatest näitlejatest Komissarovi õpilased, näiteks Rakvere teatri trupis on pooled tema õpilased," ütleb ta teatrimehe kohta, kelle käe alt on tulnud kolm lavakunstikooli lendu ja kelle õpilaste sekka kuuluvad ka seitse teatrikunsti lendu Viljandist.

Seega on juba aastaid Panso kooli kõrval Komissarovigi kool. Ning peanäitejuht Saaremäe möönab, et tema sümpaatia kaldub igal juhul viimase kooli poole.

"Nii et tegelikult võiks Panso preemia kõrval hakata välja andma ka Komissarovi preemiat."

"Rakvere teatri trupis on pooled tema õpilased."

Saaremäe poeg Karl Robert õpib näitlejaks TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, tedagi võttis kooli vastu Komissarov ning omal moel on kaks Saaremäed juba ajalugu teinud: "See on esmakordne lugu, et Komissarovi enda õpilase laps on ka Komissarovi õpilane!"

Tänast sünnipäevapidu peab legendaarne õppejõud koos oma kunagiste ja praeguste õpilastega Rakvere teatris.

"Ta ise soovis seda," lausub Saaremäe. "Ta ütles, et see on kõige rohkem tema õpilaste teater. Eks see nii ongi."

Taavi Tõnisson: "Kalju oli otse­kohene, ega ta kedagi hellitanud."

"Ära paanitse!" kuulis NUKU teatri kunstiline juht Taavi Tõnisson aastal 1999 Kalju Komissarovi suust käredat hüüet. Tol suvel pürgis Tõnisson TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatriosakonna IV lennu näitlejatudengiks.

"Olin üks suur närvipundar, pabistasin väga," tunnistab Taavi tagantjärele, et tos olukorras kõlas Komissarovi lause üsna järsult rämedalt. Tegelikult asi nii hull ei olnud, kui kõlas.

"Ta tegi mulle selgeks, et kui ma ei suuda laval paanikat summutada ja ennast kehtestada, siis pole mul seal midagi teha. Kalju oli otsekohene ja sirge ütlemisega, ega ta kedagi hellitanud."

Nii on Tõnissonil senini meeles Komissarovi ütelung: "Minge koju ja arenege!", mille peale nõrganärvilisemad nuttes vasakule ära tormasid.

"Minule ta sedasi ei öelnud, aga eks selline lause tema suust võis noorele kõrvale tõesti ülekohtuselt mõjuda, ehkki tegelikult oli öeldu pigem soovitus: mine, arene ja tule küpsemana tagasi," arutleb Tõnisson, kes püüdis sisseastumisel iga hinna eest oma närviga toime tulla. Saigi.

"Kui Viljandisse sisseastumiskatsetele läksin, siis ega ma kõiki õppejõude teadnud, kuid Kalju Komissarovi nimi oli tuttav," räägib ta.

"Mäletasin lavakate XIII lennu diplomilavastusi, midagi erilist neis oli, et nad meelde jäid." Midagi erilist oli Tõnissoni meelest ilmselgelt ka omaaegse XIII lennu juhendajas, õppejõud Komissarovis, sest just tema juurde näitlejahakatis kooli pääseda ihkas. "Et usaldus tema vastu oli suur, siis ei võtnud ma ka tema otsekoheseid ütlemisi väga südamesse – tudengid oskavad mitte haavuda," meenutab ta õpiaega Komissarovi koolis. Omandatut peab ta igal juhul väärtuslikuks.

"Ta õpetas, et tuleb olla aus, sest teatrilava ei kannata valet," ütleb Tõnisson.

"Ta õpetas, et isegi siis, kui oled 100 korda tükki mänginud, ei saa sa lavale minna mütsiga lööma, sest teatris kehtib suhtumine "Kõik või mitte midagi!". Ning ta õpetas sedagi, et ükskõik, kui häid rolle või lavastusi oled sa varem teinud, siis oled sa hetkel vaatamata varem tehtule hetkel täpselt nii hea, kui sa praegu oled."

Ning ehkki Komissarov tavatses oma õpilaste liigseid illusioone hajutada, ei tähendanud see kaugelt mitte unistamiskeeldu. "Ta ütles ikka, et elada tuleb, pea pilvedes ja jalad maa peal," naeratab Tõnisson, kellele sai Komissarovi koolis selgeks seegi, et suuri sõnu loopida pole mõtet.

"Pärast esietendusi kostis Kalju suust "Vist on põhjust mõõdukaks rahuloluks!" ja see oli tema suust ülim kiitus."

Andres Dvinjaninov: ta seadis latte kõrgemale, kui suutsime hüpata

"Ega Komissarov ilmaasjata karm olnud, tema otsekohesed ütlemised olid osa õpetamismetoodikast, et lorusid liikuma saada," muigab Emajõe suveteatri juht Andres Dvinjaninov, kes lõpetas lavakunstikooli XIII lennu.

"Kui said aru, miks märkus öeldi, siis mis sa ikka nutad – parem muuda ennast."

Komissarov ei andnud oma tudengeile hõlpu. Pigem sundis tegema asju, mille peale nood poleks uneski tulnud. "Ta seadis latte palju kõrgemale, kui me suutsime hüpata – eks mõnikord tuli latt kolinal ka maha," ütleb Dvinjaninov, kes veendus oma nigelapoolses hüppevõimes II kursuse üliõpilasena, kui ta püüdis koos Hendrik Toomperega lavale sättida Ingmar Bergmani "Stseene ühest abielust".

Teatriimet Dvinjaninovi mäletamist mööda ei sündinud. Innukust seevastu jagus.

"Mul polnud õrna aimugi, mida ma teen," naerab Dvinjaninov. "Tagantjärele tundub, nagu oleksin üritanud sihikindlalt Siinai kõrbes, vihmakeep ja korv kaasas, kukeseeni leida. Et ehk leian. See oli tõesti naljakas. Aga Komissarov tõesti oskas meid suunata enamat tahtma ja enda vastu nõudlikum olema.

Piltlikult öeldes viskas Komissarov meid vette ning ütles: "Ujuge!" Kui ujumine kohe välja ei tulnud, mis siis. Ta tahtis meid õpetada pinnal püsima, kuid ega ta ise seejuures kaldal kivil istunud, et pikalt jutustada, mis ja kuidas. Ise tuli õppida!"

Piret Kalda: "Komissarov õpetas meile teatris olemise ilu ja valu."

"Me õudselt kartsime Komissarovit alguses – kui teda ei tunne, siis võib tema otsese ütlemisega suhtlusstiil ikka ehmatada," meenutab Tallinna linnateatri näitleja Piret Kalda, kes lõpetas lavakunstikooli XIII lennu.

"Hiljem läks hirm üle ning tekkisid lugupidamine ja armastus oma õppejõu vastu. Ta väga hoidis meid ja pabistas meie pärast väga. Meil väga vedas, et olime Komissarovi esimesed õpilased, sest ta kutsus enda kõrvale meile erialaõppejõududeks selliseid inimesi, kes ei mõelnud temaga ühtmoodi. Komissarov surus oma uhkuse alla ja tegi seda meie, oma laste pärast."

Lavakunstikooli XIII lend oli Komissarovil esimene, kellega töötada. "Ega tal endalgi olnud toona pedagoogilist kogemust, meie olime tema proovikivi ning ta püüdis meist välja pigistada kõik selle, mis meis oli," jutustab Kalda, kel on siiani meeles Komissarovi tavahüüatus proovis: "Kauss saali!", mis tõlkes tähendas, et näitetudengil tuli nägu saali poole pöörata.

Ka meenub Kaldale II kursuse aegu tehtud koolitöö Ingmar Bergmani "Stseenidega ühest abielust", kui tal tuli õppejõu käest kuulda hinnangut: "Te olete nagu Punamütsike, kes on istunud külma kivi peal ja rasedaks jäänud!" "Ta tahtis mulle sellega öelda, et mul napib selle materjali jaoks elukogemust ja see oli õige," naerab Kalda.

"Ise mängid ega saa arugi, et kogemuse puudumine paistab välja."

Kalda tõdeb, et Komissarov on andnud tema kursusele nii tugeva põhja, et enamik kursusekaaslasi on teatrisse püsima jäänud. "Loen teda igal juhul oma suurimaks õpetajaks."

Natali Lohk: "Kui Kalju möirgab, siis selleks, et sind käima tõmmata."

"Kalju on imeline ja tark suur karu – kord mõmiseb rahulolevalt, kord rahulolematult ning vahel suudab ka möirata," kirjeldab Rakvere teatri näitlejatar Natali Lohk, kes lõpetas Kalju Komissarovi õpilasena TÜ Viljandi kultuuriakadeemia VII lennu. Komissarovi pärast Lohk oma sammud Viljandi suunas seadiski.

"Nagu öeldakse – näitlejaks ei saa õpetada, näitlejaks tuleb õppida, kuid sealjuures on oluline, kes sind suunab," kõneleb ta. "Minu jaoks polnud tähtis, mis linnas ma õpin, vaid see, kelle juures õpin. Teadsin, et see on Komissarov, kelle juures õppida tahan ning ütlen nüüd, et mind juhendas oma ala parim."

Tõik, et Komissarov on karmi ütlemisega, ei heidutanud Lohku kuidagiviisi sisseastumiseksameil ega tudengipõlves. Mis sest, et nii mõnelgi hetkel oli teatrikunsti tudengeil nutumaik suus ja pisar silmis, kui Komissarov märkusi tegema asus. "Kui Kalju möirgab, siis selleks, et sa end kokku võtaks ja oma laiskusest välja tuleks ning selleks, et sind käima tõmmata," teab Lohk.

"Need on isalikud karumöirged, kus ei ole enda ego teostust, vaid need on alati tehtud tudengi huvides. Mulgi on paar korda pisarad silmas olnud, aga eks need tulid mul pigem enda pärast, et kuidas ma nüüd hakkama ei saa!"

Ehkki koolimajas käitus Komissarov kui range õppejõud, siis väljaspool kandis ta oma kursuse eest isalikku hoolt.

"Ta oli meie kursusele nii sõbra kui ka isa eest, kui vaja," mäletab Lohk, et Komissarovil oli kombeks muret tunda, kas tema tudengeil on kõik ikka korras ja kas raha või küttepuid jätkub.

"Kalju hoolitses meie eest kogu aeg, mind näiteks sõidutas haiglasse, kui jala välja väänasin. Kui seal siis koos ootasime, ei tahtnud ta kuulata ühtegi tänu- ega kiidusõna, vaid viskas oma karusel moel nalja, et nüüd ilmselt amputeeritakse mul jalg ära." Lohk lisab, et Komissarov on inimene, kes ei taha kuulda ülemäärast kiitust ega ilulemist, sest tema moto on "Tegutse! Kui saad ja suudad teha, siis tee!".

"Kalju on õpetaja suure algustähega," mõtiskleb Lohk. "Ma ei tea ühtegi inimest, keda ta ükskõikseks jätaks. Teda võib kas armastada või vihata – muud teed ei ole!"