Kommentaar
20. märts 2017, 10:47

Evelyn Höglund | Rääkigem perevägivallast!

Riigikogulane Kalle Muuli kirjutab 14. märtsi Postimehes, et pagulaste vastuvõtmine Eestisse tuleb vähemalt ajutiselt peatada, kuna jõhkrad kuriteod kahes Eestisse ümber paigutatud pagulasperes näitavad, et politsei eelnev taustakontroll ei toimi piisavalt hästi.

Ma tänan lugupeetud riigikogulast, kes arvatavasti tahtmatult on tõstatanud selle üliolulise teema, mis kahjuks sageli – kui selle on tõstatatud naine, nagu näiteks vabariigi president Kersti Kaljulaid või riigiprokurör Lavly Perling – jääb suurema tähelepanuta või tekitab probleemi pisendavat või parastavat reaktsiooni.

Keda täna peksta?

„Politseinik, kes ohvrit ei aita, ei peaks mundrit kandma,” ütles 2015. aastal riigikogus naistevastase vägivalla vastasel konverentsil tollane õiguskomisjoni esimees Kalle Laanet. „Võtame pea liiva alt välja ja kaitseme kaitsetut!”

Kahjuks paistab, et paljudel otsustajatel ja avaliku elu tegelastel on see pea endiselt liiva all. Kui president Kersti Kaljulaid äsja vabariigi aastapäeva kõnes rääkis sellest, kuidas kõige rohkem saavad Eestis peksa inimesed seal, kus peaks olema kõige turvalisem – kodus, kommenteeris suhtekorraldaja Janek Mäggi osatades: „Mõtlesime sõpradega, et kelle naist me siis täna koos peksma hakkame? Kas tõesti on Eestis olukord nii hull, et vabariigi aastapäeval peab rääkima peksmisest?“

Jah, asi on nii hull ja hullem veelgi, sest kaugeltki mitte kõik naistevastased vägivallateod ei tule päevavalgele. Mehed, kes ähvardavad oma naist tappa ning need, kes oma ähvardused täide viivad, ei ole inimesed, kes muutuvad vägivaldseks lihtsalt seetõttu, et nad vahetavad elukohta – nagu Muuli väidab. 

Lähisuhtevägivallaga kursis olev inimene teab, et oma naist ei pista keegi „lambist” põlema, vaid sellisele käitumisele on eelnenud pikk ja jõhker vägivaldne ajalugu. Loomulikult võib stress käivitada inimeses igasuguseid, ka vägivaldseid reaktsioone, aga psühhopaatseks piinajaks ja mõrvariks ei saada üleöö.

Kui pagulasnaised ja -lapsed elavad sellise terrori all, vajavad nad seda enam kaitset, mida nende kultuuriruum ilmselt piisavalt ei paku. Nüüd jääb vägisi mulje, nagu sooviks Muuli abivajajate ees uksed kinni lüüa: á la tapku oma naisi omal maal või pagulaslaagris, peaasi et mitte meie riigis, sest oma naisi peksame ise.

Jõhkarditest mehed

Muuli on võtnud sihikule need kõige nõrgemad – pagulasnaised –, kes on topelt haavatavas seisukorras, seda nii soo kui ka pagulasstaatuse tõttu, ning on otsustanud jätta tähelepanuta probleemi iva, kes nii Eestis kui ka teistes ühiskondades kõige jõhkramaid vägivallategusid sooritavad – mehed.

Perevägivald ei ole omane ainuüksi Lähis-Ida või Põhja-Aafrika kultuuriruumile, vaid see on kahjuks justkui lahutamatu osa kõikidest rohkem või vähem patriarhaalsetest ühiskondadest. Eestis saab aasta jooksul paarisuhtes vigastada 44 000 naist ja nendest 6000 saab eluohtlikke vigastusi. Eluohtlikke vigastusi ei saa mingi „väikse koduvägivallaga”, millele Muuli viitab TV3 teleintervjuus.

Kutsun Kalle Muulit ja kogu riigikogu üles avameelselt rääkima elevandist keset meie tuba. Ja selleks elevandiks ei ole mitte kaks või ka rohkem jõhkrat pagulasmeest, vaid julm ja pime macho-kultuur, mis elab ja õitseb nii pagulaslaagrites kui ka meie kodumaal.

Isegi siin, Rootsis, kus ma neid ridu kirjutan, hukkub praeguse või endise elukaaslase käe läbi aastas keskmiselt 17 naist. Ning vastupidiselt levinud eelarvamustele, ei ole nende meeste eesnimed mitte Ahmed ega Ali, vaid eelkõige Andreas, Mikael, Daniel, Robert, Stefan, Sebastian, Marcus jne.