Korvpall

Pärisorjus kümnete miljonite silmapaaride ees 

Viljar Voog, 20. märts 2017, 04:00
Rauno Nurger täismaja ees oma oskusi näitamas. Kahjuks sai tema Märtsihullus eile otsa.Foto: Reuters/Scanpix
Märtsihullus – ülikooliliiga NCAA korvpalliturniiri play-off – läheb igal aastal USA ärihaidele maksma neli miljardit(!) dollarit, sest nende alluvad vahivad töö tegemise asemel spordiülekandeid. Ülikoolispordis liikuvad summad on ka põhjus, miks NCAA juhtide käed kiivas süsteemi kuidagi muutma ei kipu.

Märtsihullusel löövad/lõid tänavu kaasa ka kaks Eesti tulevikutähte. Kaks vastusevarianti on vajalikud põhjusel, et Rauno Nurger ja tema Wichita State Shockersi saatus on teada – pühapäeva õhtul mängiti kaheksakordse tšempioni, Kentucky Wildcatsiga ning kaotas 62:65. Maik-Kalev Kotsar ja Lõuna-Carolina ülikooli Gamecocksi eilne kohtumine Duke’iga sai aga avavile pärast Õhtulehe trükkiminekut.

Just Kotsari meeskonna vastastest on kõige õigem ka NCAA rahakotiraudade vahele piilumist alustada. Duke’i ülikooli rektor teenib igal aastal palgana 1,1 miljonit eurot. Duke’i Blue Devilsi ehk Siniste Saatanate korvpallimeeskonna lootsi Mike Krzyzewski teenistus on akadeemikust kuus korda kõrgem!

Ülikool jaksab seda tasu USA koondisega kolm olümpiakulda võitnud korvpallilegendile maksta, sest meeskonna kõrgeimas divisjonis hoidmine on USAs ülisuur äri. Pooleteise nädala pärast hakkavad teineteiselt mõõtu võtma Märtsihulluse neli parimat meeskonda. Nende finaalturniiri võõrustab Phoenix, kuhu reisivad 125 000 fänni toovad võistlusnädalavahetusega linna hinnanguliselt 140 miljonit eurot.

Rikkaks saavad ka ülikoolid. Esmalt läbi enda nime maailmale näitamise ja müümise. Aga ka spordi katuseorganisatsioon NCAA jagas möödunud hooajal meeskondadele rahana laiali 190 miljonit eurot. Tegu on piskuga, kui arvestada nende endi teenimisvõimekust – näiteks mängude ülekandeõigused müüdi 20 aastaks telekanalile CBS maha 18 miljardi euro eest. 2015. aasta korvpalli finaalturniiril müüdi televisioonis reklaamiaega 1,1 miljardit euro eest. 30sekundilise reklaami eest finaalmängus nõutakse 1,4 miljonit.

Kui palju jõuab sellest mammonast lõpuks väljakul rassivate mängijateni? Summa on väiksem kui kükitav mannatera. Nurger ja Kotsar võivad küll USAs treenida kui tippsportlased ja mängida pilgeni täis areenidel, aga formaalselt on tegu amatööridega. See tähendab, et palga saamisest võivad nad vaid unistada

Palgaks haridus?

Viimastel aastatel on USAs üha valjemini arutatud, kas süsteemi peaks muutma. Plaani vastased kasutavad kõige valjemalt argumenti, et sportlased saavad tasutud hariduses. See selgitus lonkab aga mõlemat jalga, sest kui NCAA teenib mängijate soorituste pealt ulmelisi tasusid, siis sportlased näevad sellest riismeid: tippkorvpalluri peale aastas keskmiselt 110 000 eurot stipendiumi, mis kulub kooli- ja elamisarvete tasumiseks. Mingist lisanduvast „taskurahast“ rääkida ei saa, sest alles 2015. aastal kohustas kohus NCAAd tõstma stipendiume nõnda kõrgekski, et need kataks ära kõik õppekulutused. Pärisorjus muutus veidi lahedamaks.

Sportlased taluvad sellist käitumist enamasti põhjusel, et kolm või neli aastat ülikoolis rassides ja oskusi lihvides on võimalik ära teenida see unelmate profileping, mis rahalaeva sadamasse toob. Virised liiga palju, tõmmatakse unistusele kriips peale. Välismaalastele on aga see parim võimalus kuidagi jalg USA korvpalli ukse vahele saada.

Et praegune süsteem alati ei toimi, näitab kasvõi Margus Hundi katkenud teekond olümpiamedalini. Juunioride seas maailma heiteringe valitsenud eestlane oli SMU ülikoolis täbaras seisus, kui tema kergejõustikustipendiumi pakkunud programm suleti. Et hariduse omandamine jätkuda saaks, pidi eestlane ära õppima Ameerika jalgpalli mängimise. Läks õnneks – tänavu alustab Hunt NFLis juba viiendat hooaega ja teenib rohkem kui oleks kettaheitjana iial suutnud. Aga sadade teiste sportlaste, kelle stipendiumi lõpetab näiteks vigastus, käsi nii hästi ei käi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee