GALERII | Eesti elu kirjutati entsüklopeediaks (1)
Mahukas monograafia valmis viie suure küsitluse põhjal (2002, 2005, 2008, 2011, 2014), mis annavad tervikliku ülevaate Eesti ühiskonnast ning sellest, kuhu see on suundumas. Üksikasjalikumalt keskendub töö Eesti eri arenguperioodidele: kuidas stagnaajast on tuldud tänapäeva.
„Selles mõttes on see raamat Eesti elu entsüklopeedia. See räägib, kes me oleme ja millised me oleme,“ iseloomustas monograafiat selle üks toimetajatest sotsiaalteadlane Marju Lauristin.
Ühe huvitavama leiuna toob Lauristin välja kapitali uue näo, mis on hakanud inimesi raha kõrval kihistama. „Vaadates viimases küsitluses palju seda, kuidas inimesed kasutavad uut nutitehnoloogiat ja kuidas nad oma päeva erinevaid tegevusi korraldavad [nii et mitmeid tegemisi korraga teha], siis tuli selgesti välja, et inimeste oskus tulla praeguses kiirenevas ajas ajaga toime, on muutunud omamoodi kapitaliks. Kihistumiste puhul hakkame nägema, et see ei ole mitte ainult raha, mis inimesi kihistab, vaid väga paljuski ka aeg,“ märkis Lauristin.
Murekohtadelt on näiteks teravamaks muutumas küsimus inimeste lugemisoskusest. Lauristini hinnangul on ühiskonnas veerandi jagu neid inimesi, kes loevad pikki tekste, millest nad saavad ka aru. Viimaste trendide järgi on kasvanud nende hulk, kes piirduvad ainult pealkirja ja pildiga vaatamisega.
„Noorte puhul on kahjuks niiviisi, et kasvab nende noorte hulk, kes ikkagi enam lugeda ei oska. Nad on küll koolis õppinud lugema, aga pikki tekste nad mõttega lugeda ei taha või ei oska. Noored rahulduvad väga lihtsa tekstiversiooniga ning see on suur probleem,“ tõdes Lauristin.
Sotsiaalteadlase sõnul peaks lahendust pakkuma eelkõige kool. Lapsed tuleb tuua tagasi keeruliste mõtete lahtimõtestamisele, tekitades neis (nutiseadmete abil) mõtlemisnaudingut. Ühtlasi on mõtlemisnauding hariduse ja tarkuse aluseks. „Mõtelda ilma selleta ei saa, kui ei osata lugeda teiste mõtteid,“ on Lauristin kindel.
Monograafia teiste toimetajate hulka kuuluvad Peeter Vihalemm, Veronika Kalmus ja Triin Vihalemm.
Kommentaarid