MEISTRITE LIIGA | Punaste pullide lahingut ähvardab punane kaart!

Tegelikult on olukord hoopis segasem – nimelt kui mõlemad tiimid peaks kvalifitseeruma samale Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) korraldatud turniirile (näiteks Meistrite liiga), peab üks oma kohast loobuma. Nimelt tekib UEFA silmis huvide konflikt, kuna mõlemad meeskonnad kuuluvad samale omanikule.

Omandiküsimus lõi kired lõkkele juba eelmise sajandi lõpus, kui Kariibidel baseerunud firma ENIC Euroopa klubisid kokku ostis. Hooajal 1999-2000 võitlesid ettevõttele kuulunud Praha Slavia ja Ateena AEK mõlemad välja koha UEFA karikasarjas, mille järel asusid jalgpallijuhid tegutsema. Loodi reegel, mis sarnase stsenaariumi kordumise välistab. Otsus sai õnnistuse ka Rahvusvaheliselt Spordikohtult (CAS).

Praha ja Ateena klubid tol hooajal Euroopas siiski omavahel vastamisi ei läinud ja otsene huvide konflikt (loe: võimalus, et omanik otsustab, kes mängu võidab) jäi tekkimata. Samal ajal lõi ENIC tõelise jalgpalliimpeeriumi: neile kuulus 25,1% Glasgow Rangersist (Šotimaa), 50% FC Baselist (Šveits), 99,9% Vicenza Calciost (Itaalia), 96,7% Praha Slaviast (Tšehhi), 47% Ateena AEKst (Kreeka) ja 29,9% Tottenham Hotspurist (Inglismaa).

UEFA ja CASi otsuste järel loobusid firma omanikud Joe Lewis ja Daniel Levy impeeriumist ja keskendusid vaid Tottenhamile, mille suuromanikud ollakse tänase päevani. Ilmselt lootis UEFA sarnaseid olukordi suudetakse tulevikus vältida, kuid nüüd on omandiküsimus taas teravalt üleval.

JOKK-skeem tagataskus?

Praegu pole selge, kas Red Bullil on tagataskus mõni kaval juriidiline nipp või püütakse probleemi ignoreerida. "Me ei muretse RB Leipzigi pärast ja UEFAlt pole tulnud ühtegi hoiatavat signaali. Kui jõuame Meistrite liigasse, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei peaks seal osalema," ütles Salzburgi tegevjuht Oliver Mintzlaff Saksamaa meediale.

UEFA esindaja jättis otsad lahti: "Võtame asja arutlusele, kui oleme mõlemalt alaliidult saanud kinnituse, millistes Euroopa sarjades klubid osalema hakkavad." Ka Leipzigi juhid ei räägi kuigi konkreetselt ja nimetavad jutte spekulatsioonideks.

Energiajoogigigandi Red Bulli jalgpalliprojekt kasvab tohutu kiirusega, mille markantseimaks näiteks on just Leipzig. 2009. aastal alustati Saksamaa viiendalt liigatasemelt ja tänavu, oma Bundesliga debüüthooajal ollakse täielikus tipus. Hooajal 2010-2011 elas klubi tegemistele tribüünidel kaasa keskmiselt 4000 pealtvaatajat, nüüd on sama number üle 30 000.

Red Bull on proovinud enda värvidesse riietada ka mõne Inglismaa klubi, kuid seni tulutult. Aga globaalset pilti vaadates ollakse ikkagi hiiglase mõõtu tegijad. New York Red Bullsi tegemistele elasid Joel Lindpere tõttu aastate jooksul kaasa ka Eesti vutisõbrad, Red Bullil on oma klubid ka Brasiilias ja Ghanas.

Erinevate mandrite vahel pole siiski Leipzig – Salzburg sarnaseid huvide konflikti oodata, sest hetkel on ainuke ametlik mandritevaheline võistlus klubide MM, kuhu jõudmiseks peaksid kaks Red Bulli omanduses olevat klubi tulema oma maailmajao meistriks, mis on väga ebatõenäoline.

ENIC ja Red Bull sarnanevad ka maailmavaate poolest: nimelt tegutsevad mõlemad firmad jalgpallis selgelt finantsilistel põhjustel, mis omakorda ajab vihale traditsioonide austajad.

Uus ja kirglik kohtulahing?

Saksamaal on kõik ülejäänud klubid Leipzigi vastu pööranud, põhjuseks klubi JOKK-skeemid, mis riigis pikalt püsinud jalgpallitavasid rikuvad. Brasiilia ja Ghana tiimide puhul on pigem selge, et seal kasvatatakse noori Euroopa ja USA meeskondade jaoks. Ka mängijate vahetamine või alla turuhinna müümine võib paljudele ebaausana tunduda.

Kuigi UEFA ja CAS ütlesid juba enam kui kümme aastat tagasi välja, et sama omanikuga klubid ei saa ühel turniiril osaleda, siis Red Bulli on seni suutnud keerulistest olukordadest osavalt välja vingerdada. Euroopa jalgpallijuhte võib hooaja lõpus oodata hulk peamurdmist ja võimatu pole ka uus ja kirglik kohtulahing, sest kui Salzburgi või Leipzigi uks Meistrite liigasse suletakse, siis vaevalt nad otsusega vaguralt lepivad.

***

Frank Liivak kuulub Malaisia ärimagnaadi impeeriumisse

Loomulikult pole Red Bull ainus oma jalgpalliimpeeriumi looja. Kaudselt on Eestiga seotud Malaisia ärimees Vincent Tan, kes liitis 2013. aastal oma vutipüramiidiga Bosnia ja Hertsegoviina klubi FK Sarajevo, millega jaanuaris liitus 20aastane Frank Liivak.

Tan tegutseb väga laial rindel: kinnisvara, hotellid, kuurordid, hasartmängud, loto, toitlustamine, alkohol, keskkonnatehnoloogiad, energeetika, telekommunikatsioon, infotehnoloogia... ja jalgpall.

2010. aastal hindas ajakiri Forbes 65aastase vuntsidega härra vara väärtuseks 1,3 miljardit dollarit. Samal aastal ostis ta 30 protsenti ajaloolisest Walesi jalgpalliklubist Cardiff City. Paar hooaega hiljem muutis ta klubi värvid sinise asemel punaseks, kuid fännide pahameele tõttu naasti peagi traditsioonilise lahenduse juurde.

Seejärel ostis Tan kõigi suureks üllatuseks Sarajevo klubi, tehingu äriline mõttekus jäi segaseks. Pressikonverentsil anti teada, et Bosnia meeskond alustab koostööd Cardiffiga, kuid seni pole klubide vahel siiski suuri tehinguid toimunud.

2014. aastal omandas Tan Belgia esiliigaklubi Kortrijki, lisaks on mees investeerinud ka loodavasse Los Angeles FC jalgpalliklubisse. Belgia ja USA jalgpall on juba mõnda aega tõusuteel ja nendest investeeringust võib aru saada, küll püsib palju küsimärke just Liivaku klubi kohal. Miks kulutada miljoneid Sarajevole? Bosnia liiga matši keskmine pealtvaatajate arv on 1500 inimest ja klubi pole Euroopa mõistes ühestki otsast atraktiivne.

Siiski saab Tani senistest tegemistest välja lugeda mingi loogika: peamiselt investeerib ta klubi akadeemia arendamisse ja ilmselt loodab mees seeläbi "toita" oma ülejäänud meeskondi Balkani talentidega.

Kuidas võib kõik eelnev mõjutada Liivakut? Ühe mätta otsast vaadates saab loota, et Sarajevo ja Tan avavad silmapaistvatele mängijatele nii mõnegi väärt ukse, kuid samas on tegemist väga ebastabiilse keskkonnaga. Tani ajastul on kaheksa korda vahetatud peatreenerit ja mängijate voolavus on tohutu. Lisaks saavad noored silmapaistvalt vähe võimalusi ennast tõestada.

Aeg annab arutust, kuhu Tan oma jalgpalli suunatud investeeringutega tüürib. Vaevalt ärimees ainult kolme meeskonnaga piirdub.

Jalgpalliimpeeriumid:

Red Bull: New York Red Bulls (USA), RB Leipzig (Saksamaa), Red Bull Salzburg (Austria), Red Bull Ghana (Ghana), Red Bull Brasil (Brasiilia).

City Football Group: Manchester City (Inglismaa), New York City (USA), Yokohama Marinos (Jaapan), Melbourne City (Austraalia).

Vincent Tan: Cardiff City (Inglismaa-Wales), Kortrijk (Belgia), Sarajevo (Bosnia ja Hertsegoviina).

Perekond Pozzo: Watford (Inglismaa), Udinese (Itaalia).

Roland Duchatelet: Carl Zeiss Jena (Saksamaa), Charlton Athletic (Inglismaa), Sint-Truiden (Belgia), Alcorcon (Hispaania), Ujpest (Ungari).