Juba noorest peale olin aktiivne tüdruk, kellele trenniskäimine oli suur rõõm. Põhikoolis tegelesin kergejõustikuga, keskkoolis lisandus korvpall. Kuigi peres keegi teine spordiga tõsisemalt ei tegelenud, oli liikumine alati au sees. Ilusa ilmaga ei jäänud me kunagi tuppa istuma ning kõikvõimalikud käigud tegime väikelinnas elades jalgsi. Toitumist ja kehakaalu jälgida polnud mul vaja – kõik püsis niigi hästi normis.
Esimestel ülikooliaastatel olukord muutus. Loengud venisid õhtusse, nädalavahetuseti tegin ülipikki päevi restoranis ettekandjana töötades ning trenni jõudsin järjest harvem. Vahemaad olid uues linnas pikad ning jalakäimise asemel sõitsin bussi või autoga. Paari aastaga kasvas mu kaal umbes 10–12 kilo. Ülekaaluliseks ei saanud ma end pidada, sest mahtusin oma mõõtmetega kenasti kõikide normide vahele ära. Kuid peegelpilt häiris.
Lubatud ja keelatud toit
Midagi tuli ette võtta. Liitusin Kaalujälgijatega ning hakkasin iga suutäit ja punkti piinliku täpsusega jälgima. Seni polnud ma toiduvalmistamises kuigi suur ekspert olnud, kuid soov kaalu langetada õpetas ise süüa tegema. See andis võimaluse kontrollida kõike, mida suhu pistsin. Hakkasin toitu heaks ja halvaks, lubatuks ja keelatuks lahterdama. Raudkindlaks põhimõtteks sai vältida igasugust rasva. Võist, juustust või koorest polnud juttugi, aga ka heade õlidega toiduained, nagu lõhe, avokaado ja senised vastupandamatud lemmikud – pähklid – ei tulnud kõne allagi. See-eest süsivesikuid ma ei kartnud. Sõin süümepiinadeta suuri portse pastat, kartuleid ja kaerahelbeputru. Suurima osa menüüst moodustasid aga köögiviljad, mis iseenesest on ju hea, kuid ainult köögiviljadest ja süsivesikuterikkast söögist koosnevat toiduvalikut tervislikuks pidada pole õige. Vähemalt selle üle võin uhke olla, et ma ei jõudnud kunagi enda näljutamiseni.
Treenimagi hakkasin järjest rohkem. Leidsin enda jaoks jooksmise, millega tegelen väga aktiivselt siiani. Põhjused, miks ma jooksen, on nüüdseks aga hoopis teised. Rajul kaalulangetamise perioodil oli eesmärk kaloreid kulutada, kulutada ja kulutada ning igapäevaseks trenniks tuli leida võimalus, maksku mis maksab. Kui hommikul trenni minna ei saanud, pigistasin jooksu kas või kahe loengu vahele, isegi kui see tähendas arutut tormamist kooli ja kodu vahel. Tulemused olid suurepärased – pooleaastase täpse toitumise ja intensiivse treenimise tulemusena vähenes rasvaprotsent, kogunenud kilod kadusid ning esimest korda täiskasvanueas nägin ära viiega algava kaalunumbri. Kaalusin ennast iga päev, alati ühel ja samal ajal: pärast hommikust jooksu, ilma klaasitäitki vett joomata, et näha kõige väiksemat numbrit.
Kuigi minust ei saanud alakaalulist, kadus mul menstruatsioon. Mu tsükkel oli alati ebaregulaarne olnud, päevad käinud küll kahenädalase, küll kahekuuse vahega. Nüüd aga kadusid need kuudeks, edasi aastateks. Ei saa väita, et ainus põhjus oli treeningukoormuse kasv ning energiadefitsiit, sest ma ei olnud alakaaluline ning tsükkel oli ebaregulaarne olnud juba varem – kuid see on tõenäoline. Normaalseks hormonaalseks toimimiseks on naistel vaja rasva, mina seda oma kehale aga ei andnud.
Ka profid kannatavad
Nimetatud sümptomid viitavad häirele, mille võib koondada ingliskeelse lühendi FATS alla. Irooniline, sest FAT tähendab ju rasva. Lühend tuleb sõnadest female athlete triad syndrome, eesti keeles naissportlaste kolmiksündroom. Häirele on omane treeninguintensiivsusele mittevastav ja ebapiisav toitumine ning menstruatsiooni ärajäämine. See omakorda võib lõppeda viljatuse ja luude hõrenemisega.
Naissportlaste kolmiksündroom on ka profisportlaste seas levinud nähtus. Riskirühma kuuluvad eelkõige väikest kehakaalu eeldavate alade esindajad, näiteks iluuisutajad ja võimlejad. Jooksjadki kuuluvad riskirühma, sest kergemal kehakaalul arvatakse olevat sooritusele positiivne mõju.
Cathy Rigby, endine USA iluvõimleja ja 12 tiitlivõistluse medali omanik räägib ajakirjas Peoples, et 1960ndate lõpus, tema sportlaskarjääri tippajal, polnud toitumisteavet kusagilt saada. “Treener ütles vaid, kui palju ma kaaluda tohin. Mulle kehtestatud norm oli 43 kilo. Kuidas seda hoida, tuli ise välja nuputada,” räägib Rigby. Pärast pitsasöömist valdasid teda süümepiinad, sest järgmisel päeval oli ees kaalumine. Toidukoguste kontrollimine viis anoreksia ja hiljem buliimia tekkeni.
Ka tänapäeval, mil info tasakaalustatud toitumise kohta on vabalt kättesaadav, kannatavad sportlased samasuguste kinnismõtete käes. Endine USA tippujuja Dara Torres, 12 olümpiamedali omanik, tunnistab oma autobiograafias “Age is Just a Number”: “Minu toitumisprobleemid said alguse ülikoolis. Jälgisin pingsalt pakendite silte, keelasin endale teatud toite ja hakkasin sööki väljutama. Viimaks pöördusin spetsialisti poole. Kui ta küsis, kas oksendan toitu välja, vastasin ei. Tundsin ennast valetamise pärast kohutavalt. Pärast seanssi marssisin arstikabinetti tagasi ja tunnistasin tõde.”
1990ndate tipptennisist Monica Seles võitles üheksa aastat õgimishoogudega. Vigastuse tõttu oli naine sunnitud võistluspausi pidama, kuid tagasi väljakule naastes oli ta maailma edetabelitipust kaugel. Olukord tekitas depressiooni. “Toidust sai minu parim sõber. Ma võisin lõputult süüa.”
Tippsportlastel võib üheks häirete tekkepõhjuseks olla treeneri või vanemate surve. Kui võistlus edu ei too, süüdistatakse ennast ja oma liigset kehakaalu. Endale seatakse ülimalt kõrgeid nõudmisi ning enamasti suudetakse neid ka täita. Järeleandmised võrduvad läbikukkumisega.
Tavalisele tüdrukule, kes tippspordiga ei tegele, võib ebanormaalse koormusega treenimiseks ja enese näljutamiseks anda tõuke kellegi möödaminnes heidetud sõnakõlks. Kommentaar pontsakast lapsest jääb kõrvu kõlama ning nii sünnib otsus – ma ei lase endale enam kunagi midagi sellist öelda. Toitumist piirates ja järjest enam kaalu kaotades tekib hasart: ilus peegelpilt motiveerib rohkem ja rohkem treenima ning kaalu kaotama, lubades süüa vaid “õigeid” asju ning jättes välja “valed”.
Prioriteedid paika
Mind ei tõuganud otseselt miski paaniliselt treenima ja kaalu langetama. Ei ole mind keegi paksuks kutsunud ega näpuga näidanud. Mõeldes tagasi kaalulangetuseelsele ajale, leian siiski, et parema välimuse jaoks oli tarvis oma toitumine üle vaadata. Kuid enam ei teeks ma seda nii radikaalselt.
Selle asemel et kõik kalorid juurviljadest ja süsivesikuterikastest toitudest saada, hakkasin lisama menüüsse rasva. Pähklid leidsid tee tagasi toidulauale, uuendusena on seal ka avokaado ja salatis oliiviõli. Teen ise mandlivõid, mille neljas supilusikatäies on sama palju rasva kui pastaportsus. Väljas süües ei mõtle ma enam pidevalt, kuidas üks või teine toit mulle mõjuda võiks.
Tean, et kui tahan treenida, pean kehale ka kütust andma, isegi kui see tähendab kaalutõusu. Trenn on mu elus endiselt väga tähtsal kohal. Jooksmist armastan üle kõige ning sellest ma loobuda ei suuda.Kuid nüüd treenin hoopis teiste eesmärkidega kui varem, ning maailm ei kuku kokku, kui pean plaanitud jooksu millegipärast vahele jätma. Loomulikult on uue käitumise tagajärjel mõni kilo juurde tulnud, aga kui palju – ma ei tea. Ma ei kaalu ennast. Tean, mille nimel seda teen – tahan olla energiline, jaksata teha tööd ja treenida ning terve naise moodi funktsioneerida. Tunnen ennast paremini ja jooksen rohkem kui kunagi varem, sest mul on selleks jõudu. Erinevus on selles, et enam ei tee ma seda kalorikulutamise, vaid jooksmise enda pärast.
Liis Kukkonen, Fysioterapia Oiva füsioterapeut
Naissportlaste kolmiksündroomi iseloomustavad kolm sümptomit, milleks on häirunud toitumine (väikesekaloriline dieet), menstruatsioonide lakkamine ja luutiheduse kahanemine. Viimastel aastatel on seda sündroomi üsna palju uuritud ja leitud, et ainult kuni 16%-l selle all kannatavatest naistest on kõik kolm nimetatud sümptomit. Seega peaks probleemile tähelepanu pöörama juba siis, kui esineb kas või üks kolmest haigusnähust. Eriti oluline on tunda sündroom ära tüdrukutel ja noortel naistel, et vältida luutiheduse dramaatilist vähenemist ja viljatust. Sündroomist on võimalik paraneda, kuid seni ei ole selleks olemas muid efektiivseid võimalusi kui teha korrektiive toitumises ehk suurendada toidust saadavat energiahulka. See omakorda võimaldab luutiheduse suurenemist ja menstruaaltsükli taastumist.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta oktoobrikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)