Liigume
30. aprill 2017, 10:00

Habras võitleja ANNA LEVANDI: "Elu on vaja elada ja nautida." (7)

“Öeldakse, et kes tahab, see otsib võimalusi, kes ei taha, otsib vabandusi. Mina otsin võimalusi, ma olen võitlejatüüp. Mida suurem takistus, seda kõrgema hüppe ma teen,” võtab iluuisutreener Anna Levandi kokku oma iseloomu ja põhimõtted. 

Pärin Annalt, kuidas ta oma olemist turgutab, kui ennast füüsiliselt või hingeliselt lötsina tunneb. “Ma võtan end kokku,” kinnitab Anna. “Jah, mingiks ajaks tõmbun endasse, olen vait ja hoian omaette. Kodused teavad, et siis tuleb lasta mul üksinduses mõtteid ja energiat koguda. Aga ma ei anna alla. Mitte kunagi.”

Kõigile säärast hingejõudu jagatud pole. Kust tema enda oma võtab? Vene temperamendist, lapsepõlves alguse saanud sportlaskarjäärist, kõva käega treeneritelt, pere kaljukindlast toest...

Uisukuninganna Anna

“Trennis sisendati meile kohe, et ainult sina ise vastutad selle eest, mida teed. Ja kui sa endast maksimumi ei anna, langed konkurentsist välja. Nii lihtne see oligi. Nunnutama ei hakatud kedagi,” meenutab naine, kes astus esimest korda jääle kuueaastase tirtsuna. Iluuisutamine oli tema jaoks armastus esimesest silmapilgust.

Anna on sündinud, õppinud ja treeninud Moskvas. Suures riigis on konkurents halastamatu, tase ülikõrge ja mahv määratu. Tänini.

“Mu unistus oli minna tipptreener Stanislav Žuki käe alla. Olin 15, kui isa käis seda võimalust uurimas. Žuk teatas, et kuna tema treenib ainult tšempione ja minus ta seda perspektiivi ei näe, on vastus ei. Neli aastat hiljem, kui olin maailmameistrivõistlustel hõbemedali võitnud, kutsus ta mind oma trenni ise.”

See tähendas päevas kaheksat tundi treeninguid jäähallis pluss poolt tundi jõusaalis. Kell 7.00 algas esimene kahetunnine sats kohustuslike figuuride läbiuisutamisega, sellele otsa kaks tundi hüppeid, piruette ja kavasid. Siis jõutrenn, kus tuli kindlasti teha kummalgi jalal 20 kükki, käes kümnekilone raskus, pärast muud lihased lisaks. Lõunapausi järel taas kolmeks ja pooleks tunniks jääle. Välja sai magada ainsal vabal päeval, pühapäeval.

Hullumeelsele mahvile vaatamata on Anna suurematest vigastustest pääsenud. Peapõrutustest või põlvevaludest ei tea ta midagi. Kibedatest kukkumistest samuti mitte. Kukkumine ongi üks esimesi asju, mida uisutrennis õpitakse.

Aga sellise metsiku koormuse juures uisutad ju autopiloodi peal?! – “Jah, just! Võistlustel on see väga hea, ainult et niisuguse intensiivsusega saavad treenida vaid need, kellele loodus on andnud selleks eeldused.”

Iluuisutajale vajalikud omadused on Anna sõnul väike keha ja lühikesed lihased, sest nii on uisutada lihtsam ja tasakaalu hoida kergem. Liiati pole väikesel inimesel vaja end puberteedieas hullumoodi näljutada.

Kõige tähtsam on aga psüühika. See peab vastu pidama koormusele, väsimusele, stressile, ebaõnnestumistele, konkurentsile – kõigele, mis tippspordis sära varju jääb.

Imetleja Anna

Ning muidugi tuleb tunda kirge selle vastu, mida teed. Need omadused viivad maailma tippu. Sinna jõudmise maitset on Anna tundnud. Ta on saavutanud Sarajevo olümpial 5. ja Calgary olümpial 8. koha, võitnud MMil hõbemedali ning tulnud EMil neli korda pronksile.

“Kõige tähtsam ongi hoida end vormis mentaalselt,” võtab ta kokku mu ülistuslaulu vene paarissõitjate Ljudmila Belousova ja Oleg Protopopovi esinemisele, mida hiljuti Youtube’is nägin. Ega selles olekski midagi erilist, kui Belousova poleks 79 ja Protopopov 83 aastat vana! Milline liuglemine jääl, milline rüht... selles eas! Mis imeline faktor nendes peitub?

Anna sõnul on võti lapsepõlves õpitud oskustes ja kehatunnetuses, mis jäävad inimesega surmani. Lisaks oma asja piiritu armastamine, ülim professionaalsus ja tohutu töökus. Belousova-Protopopov uisutavad praegugi iga päev tund-paar.

“Neil ei ole tipptasemel mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne vorm. Kui oled kehalt noor ja tugev, ei kummita sind ka vanadusdepressioon. Neid ei rahulda see, et olla küla parim, nad tahavad olla maailma parimad. Ja seda nõuavad nad iseendalt!” ütleb Anna, rõhutades iga tähte viimases sõnas. Ning lisab siis juba lustakamalt: “Ma tahaksin selles vanuses sama ilusasti jääl tantsida. No kui uiskudelgi püsiks, oleks tore!”

Tantsutäht Anna

Küll ta püsib ja tantsib, sest veedab kuus päeva nädalas nii ehk naa uiskudel. Kui vaja, näitab Rocca al Mare uisukoolis ja Tallinna Spordikoolis oma kasvandikele ka samme ja piruette ette.

“Mulle on pakutud tööd, kus suurem palk, vähem liigutamist ja soojem tuba. Olen siis mõtisklenud: mida see mulle annaks? Lisakilod ja kustunud silmad. Mulle meeldib mu töö, see teeb mind rõõmsaks ja hoiab sunniviisiliselt vormis.”

Pärast tippspordist lahkumist parimas füüsilises seisus ehk kunagises võistluskaalus oli Anna neli aastat tagasi telesaate “Tantsud tähtedega” ajal, kui seitse kilo sulas kolm ja pool kuud kestnud trennivihtumise peale nagu suhkur teetassis. Anna nautis, abikaasa Allar mitte eriti, sest ühtäkki oli tema niigi sale kaasa muutunud peenikeseks kui piitsavars. Nüüd on endine kaal küll tagasi, aga uisu- ja tantsutäht näeb ikkagi vapustavalt hea välja.

Dieete Anna ei pea, ülesöömine võtab ta vastikusest õlgu võdistama, näljatunnet aga naudib ta masohhistlikult. See tunne on talle tuttav tippsportlase ajast, sest mantrat: “Alla! Alla! Alla!” korrutati pidevalt, ehkki kellelgi kuskil midagi liigset ei rippunud.

“No me nuputasime kaalu kaotamiseks ikka igasuguseid nippe, aga anorektikuid või buliimikuid ei saanud kellestki,” ütleb Anna nüüd rohelist teed lonksates. “See häire ei tule söömisest. Lihtsalt inimene on psühholoogiliselt nõrk... ja tippspordis näiteks vastu ei peaks.”

23aastaselt iluuisutajakarjääri lõpetades sai sporditüdruk lõpuks ka kõhu täis süüa... ja “kingituseks” lisakilod, mis pärast esimest sünnitust kadusid siiski kui võluvitsa puudutusel.

Jäätreener Anna

Tagantjärele on Annal hea meel, et ta ei saanud teismelisena süüa nii palju, kui tahtis. Ta arvab, et just tänu sellele ongi ta siredana püsinud, ning soovitab noortel end murdeeas vormis hoida – sest kes end selles vanuses käest laseb, näeb hiljem kurja vaeva.

“Puberteet on väga keeruline aeg,” teab enam kui paarikümneaastase kogemusega treener. “Sa alustad igal hommikul elu justkui otsast peale, sest öö jooksul on jälle midagi kasvanud. Muutuvad psüühika, mõtlemine. Tuleb söögiisu, mida on raske piirata. Siis ei olda oma välimusega rahul... ja tuju on paha.”

Ka motivatsioon trenni teha on siis imekerge kaduma. Anna endaga nii juhtus, sest peas toimus jumal teab mis.

Paraku võib treenimisisu otsa saada muustki – näiteks isa või ema mõtlemata välja öeldud sõnadest. Annat üllatab väga, kuidas saab mõni lapsevanem oma last pärast võistlust kõigi ees sõimata, sest tulemused pole sellised, nagu tahetud.

“Ma näen, kuidas laps poeb kookonisse... ning tunnen end nii abituna, sest ma ei saa ju vanemat kasvatada. Sellised ego väljaelamised on lastespordi kõige nõrgem lüli,” poetab Anna ning lisab veelgi suurema valuga hääles: “Lapse jaoks on emale-isale pettumuse valmistamine kohutav tunne.”

Anna ise hoiab emotsioone kontrolli all, sest ta on veendunud, et headuse ja mõistmisega saavutab palju rohkem. Häält peab tõstma mõnikord, kui on vaja just sel hetkel kuskil midagi paigast nihutada – kerge raputus ei tee liiga. Oskuse ennast valitseda omandas ta juba tegevsportlasena enesesisendust õppides.

Tippspordist on Moskva kehakultuuri- ja spordiülikooli lõpetanu saanud lisaks kaasa hindamatu vilumuse treeneritööks. “Stanislav Žuki karmi käe all oli väga raske, sest ta polnud meiega mitte kunagi rahul. Ent just tänu sellele on mul kindel ettekujutus, kuidas on vaja treenida, kui tahta jõuda maailma tippu.”

Ainult andekusest ja lihtsalt trennis käimisest jääb väheks. Määravad pühendumine ja enda 100% andmine igasse hetke ja liigutusse, mida jääl teed. Et Anna õpilased selle tunnetuse saaksid, sõidab ta nendega vahel Venemaale, kus uisutrenn siinsest vähemalt kümme korda intensiivsem.

Koduhaldjas Anna

Sünnilinna Moskva järele pole naine igatsust tundnud poolt sekunditki. Päris kodutunne tekkis tal esimest korda alles Eestis, sest just siin tundis ta, et elu ei tähenda ainult meeletut oravarattas silkamist, vaid ka rõõme ja naudinguid.

“Ta palus mu Calgary olümpiamängude lõpuõhtul tantsima. Nagu prints muinasjutust,” mõtleb Anna aastatetagusele kohtumisele Allariga. “Mingi kõrgem jõud pidi meid kokku viima, sest kahevõistlejad ja iluuisutajad ei kohtu tavaliselt kunagi. Ühed treenivad ju metsas, teised suurtes linnades.”

Anna ja selsamal Calgary olümpial kahevõistluses pronksi võitnud Allar abiellusid 1989. aastal.

Nagu arvata võib, ei saa see pere ilma sportimata kohe kuidagi. Allar teeb trenni iga päev, sest kui ei tee, tunneb end halvasti. Mängib hokit või tennist, jookseb või suusatab, niidab koduaias muru või kühveldab lund. Anna ütleb, et tema keha nii tugevat koormust ei vaja. Talle meeldib kodu sättida ja aias lillepeenardega toimetada.

Spordiga tegelevad ka Levandite pojad. 25aastane Anders, kes praegu Göteborgis magistrantuuris logistikat õpib, on mänginud jalgpalli. 23aastane Armand, kes parasjagu sõjaväes, on tennisist. 10aastane Arlet käib võistlustantsus, jalgpallis ja ema iluuisutrennis.

On selles peres au sees üks teinegi kunst – muusika. Klaveriõpetajast ema eeskujul hakkas Anna klaverit õppima lapsena ning oli enda sõnul muusikas andekamgi kui spordis, ent otsustas 10aastaselt siiski iluuiskude kasuks. Klaverit õppis ka Anders, ehkki puges hiljem trummide taha. Armandile ja Arletile meeldib kitarr.

Kui Annat ja Allarit koos vaadata, oleks pildil nagu kaks igavikulist sõpra. Mis on teie saladus?

“Elu on vaja elada ja nautida. Me teame, mis teisele meeldib ja mis mitte, oskame olla head... ja ka vastikud. Teeme koos totrusi ja mitte vähe – igav meil juba ei hakka. Ning naudime täiega ühiseid harvu ja seda magusamaid vabu päevi!”

Anna Levandi: mõned faktid

* Sündis 30. juunil 1965 Moskvas.
* Endine tippiluuisutaja naiste üksiksõidus.
* 1984 Sarajevo OMi 5. koht, 1988 Calgary OMi 8. koht, 1984 MMi hõbe, 1984–88 neljakordne EMi pronks.
* 1989 abiellus Eesti kahevõistleja, Calgary OMil pronksmedali võitnud Allar Levandiga.
* Töötanud iluuisutreenerina Norras, Soomes, Rootsis.
* Praegu iluuisutreener Tallinna Spordikoolis ning oma erakoolis, Rocca al Mare uisukoolis, mida ta ka juhib.
* Edukaimad kasvandikud: Jelena Glebova, Viktor Romanenkov, Viktoria Šklover ja Valdis Mintals.
* Eesti Uisuliidu iluuisutamiskoondise vanemtreener, Eesti Olümpiakomitee tippspordi nõukogu liige, Eesti Koostöö Kogu nõukogu liige.

Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta detsembrikuu ajakirjas.