Eduard Tüür, "Nägemine on nähtamatu", 2016, Iibis OÜFoto: Rahva Raamat
Raamat
29. aprill 2017, 20:39

ARVUSTUS | "Nägemine on nähtamatu" ehk inimene koosneb lugudest, mida ta räägib (2)

Kirjastaja ja endise lennundusjuhi Eduard Tüüri kolmas raamat "Nägemine on nähtamatu" on põnev lugemine neile, kellele meeldib reisida ja endasse reisilugusid ahmida. Samuti pakub nostalgiat neile, kelle lapsepõlv ja noorusaastad möödusid nõukogude ajal.

Raamatu kaanefotol, mille autor on Herkki-Erich Merila, on jutustada oma salapärane lugu, mida ma siinkohal ei reeda. Kuid ütlen ära, et poolesaja halli varjundi erootikalugusid raamatust ei leia, 50 lahedat lugu aga küll. Autori meelest on need memuaarsed etüüdid, mis, nagu mälestused ikka, viivad iseendale külla. Haaravad ja põnevad, mõnikord kiiksuga pöörased juhtumid.

Kui mehed on kurtnud, et neil pole õieti midagi lugeda, sest enamik kirjandusest olla naiste kirjutatud ja õrnemale soole suunatud, siis sellest raamatust leiavad nad küll mehise mõttemaailma.

Ettevõtja Eduard Tüür, kes on juhtinud lennundust Estonian Airis, Lennuametis ja Tallinna lennujaamas, on hariduselt energiainsener ja psühholoog. Tema kandidaadiväitekiri käsitles üksilduse sotsiaalpsühholoogilisi aspekte. Autor on öelnud, et loeb meeleldi eksistentsialistlikku kirjandust, talle meeldib olla iseendaga, mõtiskleda ja fantaseerida. See raamat räägib tema lapsepõlvest, elust ja reisimistest.

Tüür on juurtelt hiidlane, kuid esivanemate kolimise tõttu põtku (mandriinimene). Eks hiidlasel ole ikka vembud meeles ja naljasoon emapiimaga kaasa antud. Tsipake sarkastilisust ka. Mere tagant tulnul on tugev side merega. Kus Tüür ei reisiks, ikka võtab ta hotellides kallima, selle merevaatega toa. Meri annab mõtlemisele avarust. Vaadeldes merd, mõtiskleb autor elu ja inimeseks olemise üle, otsib ja leiab ennast.

Kui lugesin autori lapsepõlvelugusid, tundusid need sarnased minu enda noorusega, mis jääb mõned aastad varasemasse aega. Tänapäeva noortele võib tunduda kummaline, kuidas vene lapsed pidasid loomulikuks, et nendega räägitakse vene keelt, mitte et nemad räägiksid Eestis elades eesti keelt. Mis neil Eestist, kõik oli suur Sovetski Sojuz. Sõda mängiti agaralt ja loomulikult olid eesti lapsed fašistid.

Eduardi meenutused Rummu naabrimehest, kes palgapäeviti jõi, kodus peret peksis, lõhkus ja laamendas, kuni tal lõpuks käsi amputeeriti, tõid kohe meelde mu enda Haapsalu naabrimehe Borka, kes vindise peaga märatsema kippus ja käis naabermaja katusele kirvest loopimas. Loed lugu ja sinus hakkavad elama enda lood. Inimesed lähevad oma lugude nägu. Lood teevadki igaühest viguri nimega mina.

Ajastut tundes kõnetavad lood sügavamalt. Lugu sellest, kuidas autori filoloogist ema hääldas eksamil kogemata Shakespeare’i nime kirjapildi järgi,  tõi mulle meelde, kuidas mu vene keeles hariduse omandanud kolleeg ladina kirjutust nähes vihaselt küsis: "Kes see Shakespeare veel selline on? "Hamleti" kirjutas Šeikspir!"

Paljudel nõukogude aja lastel on pajatada vehklemistrenni lood. Igalühel omad. Eduard ihkas saada heaks duellandiks, aga trenni tuim vastu seina väljaaste-ja-torge-väljaaste-ja-torge tundus romantilisele vaimule nüri tegevusena ning lõppes pärast poolt aastat trennist lahkumisega. Minu vehklustrenni mälestused on helgemad. See oli üks vähesed spordialasid, mida nautisin.

Kuid kirjutan kahe käega alla Eduardi ema rangele soovitusele, mida ta raamatus jagab – kunagi ei maksa inimese käest küsida "Kuidas käsi käib?", sest iial ei tea, milline võib vastus tulla. Nägin lapsena, kuidas sama küsimus esitati günekoloogile ja saadi nii krõbe vastus, mida kirja panna ei sobi. Õppetund kogu eluks.

Eduard Tüür, "Nägemine on nähtamatu", 2016, Iibis OÜ Foto: Rahva Raamat

Sellest raamatust reisilugusid lugedes tundub Kuuba olevat huvitav koht, mida külastada, eriti tänapäeval, kus sulle nuhki teejuhiks ei sokutata. Hemingwayga seotud paigad vääriksid avastamist ja Raissa peetavasse baari siseneks heameelega – kui kirjapandut uskuda, jutustas Eduard kohalikule baaripidajale Eestist ja eestlastest nii põnevalt, et selline asi ei saa Raissal ununenud olla!

Eduardi Dublinis kohatud Kirill ja Dima on vist nii mõnelegi rohkem reisinud inimesele äratuntavad tüübid. Vastavalt rahvusele kulistasid õhtuti ohtralt viina, vihastasid, et söögiks pakutakse salatit, mitte harjumuspäraseid pelmeene. Helistasid koju ja uurisid, kuidas naised pelmeene valmistavad. Siis käisid linnas, sõnaraamat näpus, tooraineid otsimas, et korralikult keha kinnitada. Olnuks nad niisama turistid, siis tühja nendega, aga need mehepojad olid Dublinisse õppima saadetud!

Noormeeste vene keelestki arusaamine oli naljakas. Eduardi juttu pubides kolistamisest pidasid nad naistes käimiseks (sõnamäng на барам vs. по бабам). Tahtsid siis Kirill ja Dimagi Dublinis naistesse minna. Jäin mõtlema, et huvitav, kuidas see suhtlemine oleks küll välja näinud – mehed pubis pudeli taga sõnaraamatust naistega suhtlemiseks väljendeid otsimas?!

Ise olen tülikaid idanaabritest turiste kohanud Hollandis suvitades: saabuvad, paksud kuldketid kaelas ja viinapudelid ühes, tohutu lärm taga. Kuid kahjuks on olemas ka kaasmaalastest turistid, kes mõjuvad kui matsid kuubis - näiteks sellised, kellega Eduard puutus kokku Puerto Ricos.

Lood Liibanonist annavad tõsist mõtlemisainet. Elu Liibanonis ei ole oskus armastada, vaid vihata. Kristlased ja moslemid on seal koos elanud igaviku, aga pole õppinud üksteist armastama. Jumala ja religiooni üle mõtiskleb autor loos, kus ta Liibanonis kloostrit külastab. Tundub, et maailm religioonita oleks tänasest parem. Kuid et sellises maailmas elaksid ka paremad inimesed, seda autor ei usu.

Mainimist väärib veel, et autor on juttudesse huvitavalt põiminud lapse mõttemaailma ning arusaamise elust ja asjadest, oma tütre rikkka fantaasia.

Kuigi raamat on parajalt nõukanostalgiline, soovitan seda lugeda ka noortel. Siit saab ohtralt teadmisi laia maailma kohta ja kuna tekst on humoorikalt kirja pandud, tikub naer mitmeski kohas peale. Ja äratundmismomente kogeb kindlasti.