Hommikul oli tunne, et jooksen ja oli ka tunne, et nagu ei jookseks. Hommikusööki täielikult söödud ei saanud, sest polnud isu. Pikutasin diivanil ja päike sillerdas näkku. Sisimas mõtlesin, et ohh kui hea oleks sellise ilmaga lihtsalt pikutada. Aga mis pikutamisest ma unistada saan, kui on vaja avada suur jooksupidu?!
Nii läkski suund Viljandisse. Jõudsime natukene rohkem kui paar tundi enne starti kohale. Mulle meeldib varuga kohal olla, sest iial ei tea iial. Esiteks on vaja autole koht leida. Paar tundi varem kohale tulekut annab eelise, et auto saan võimalikult ligidale jooksualale. Ja nii ka läks, sain autole hea koha.
Võtsin oma stardimaterjalid välja. Numbriks sain 2761 ja see juba eeldas, et olen oioi kui kaugel stardist. Samas eks ma natukene ise ka süüdi ole, et varem ei reganud ära – ei teadnud töögraafikut. Ja varem regamise eelis on ka see, et saavad nimega numbrid kõhule panna.
Päike oli hea. Õde punus punutise ja pani mul jooksed patsi (nagu kord ja kohus). Muidugi müügialalt ostsime ikka Frida mütse ka. Ma lausa fännan neid mütse, sest need on lihtsalt nii ilusad. Said nii õde, õetütar, poeg ja sõbranna endale mütsid. Ausalt on igati väärt ost. Poeg ostis mulle veel ühe batooni, et saaksin süüa.
Ja muidugi ostsin laupäeval spetsiaalselt Viljandi Järvejooksuks uue pluusi.
Marisega tegime soojendusjooksu ja siis seletasin talle, et mida ma kunagi soojendusjooksust ja soojendusvõimlemisest arvasin. Ma kirjutan siis siia ka, mida ma kunagi arvasin. Olin alguses arvamusel, et soojendusjooksud ja soojendusvõimlemised vaid väsitavad inimesi, et milleks on vaja ja ka veel enne starti? Peaks nagu hoidma end ja vähem liigutama/liikuma – ausalt, juba pikemat aega ma ei arva enam nii.
Igaüks oma stardikoridori ja avapauk võis kõlada.
Rahvamass oli meeletu. Mul läks stardikoridorist mööda saamiseni aega rohkem kui üks minut ja kolmkümmend sekundit. Meeletu aeg kulus, et saada üldse jooksma. Aga jooksma ma sain.
Teate ju küll, et kõik tõusud tuleb ületada. Nii tegin ka mina ning paljud jooksjad. Kes on Viljandi Järvejooksul käinud see teab, et rada on ekstreemne. Jah, just ekstreemne, sest seda kinnitab ka mu pulsikell. Kilomeetrid ei läinud nii kiiresti kui arvestanud olin (tegelikult natukene nüüd luiskan, sest mingit arvestust ma ei pidanud, lihtsalt lootsin, et saan kiiremini joostud kui aasta 2015 või 2016).
Esimeses Jooksupartneri joogipunktis oli mulle väga kallis sõbranna. Ma tõstsin käe kõrgele, et ta märkaks mind aga ta oli nii hõivatud ja arvatavasti ta ei pannud mind tähelegi. Hiljem lugesin, et ta oli mu pilti kommenteerinud “Jookse nii kiiresti, et jalad ei puudutaks maad!” Äkki ta mõtles, et ma sõidan lennukiga raja maha. (Ursula südamed Sinu poole teele saadetud)
Mul on väga kahju nendest inimestest, kes kukkusid maha. Ausalt. Põllul, peale tõusu, oli jämedam pael maas ja seda märgati aga peenikest traati pidi kullisilmaga otsima ja kahjuks inimesed lihtsalt koperdasid traatidesse. Ei koperdanud vaid üks inimene, neid oli rohkem kui tosin. Mina ei koperdanud, sest mees minu ees koperdas ja ma olin siis hoolsam kuigi ma hõikasin ka teistele, et ettevaatust peale paela on veel traat.
Teisest joogipunktist ma ei saanud üldse mitte midagi aru. Üks jooksja möllas seal voolikuga ja katsus korraga täita miljon ükssada joogitopsi. Õnneks sain minagi tilga topsi ja edasi käik edasi.
Mitu korda sai valida, et kas valid ühe või teise tee. Mina valisin ikka raske (oleks siis võimetele ka vastav). Isegi ühe korra ma kõndisin mäest üles, sest ma lihtsalt ei jõudnud jooksusammul mäge ületada.
Paar kilti enne lõppu püüdis mind tuttav kinni ja ütles, et tema arvas, et jooksen selle järvejooksu alla tunni. Ma ütlesin ausalt, et jooks on täna minu jaoks raske. Raskemaks tegi ka see, et mu kullakallid Salomon Speedcross3 hakkasid hõõruma ja tugevalt kohe.
Seda juba ütlesin, et jooks polnud kerge mu jaoks. Umbes kilomeeter enne lõppu hõikasid kaks tüdrukut “Viigi lõpp pole enam kaugel!” Esimese asjana vaatasin oma numbrit kõhul, pole ju mu nime. Tüdrukud, olge te tuhandest tänatud, sain natukenegi kiiremad sammud tänu teie hõikamisele teha ja pliis andke teada, kes olete.
Ja nii saabuski finišh. Ei tulnud hiilgav aeg ja ei olnud hiilgav jooks aga jooksuhooaeg on avatud ja mind ootab ees maraton. Ajaks sain 1:09:47 , kaks minutit aeglasem kui aastal 2015 ja üle kahe minuti aeglasem kui aastal 2016. Keskmine pulss oli (te ei taha ausalt seda teada) 186!!! Ja selle ekstreemse jooksuga põletasin 1021kcal. Muidugi oleks võinud olla parem, tulla parem aeg…aga selle eest oli ilm lausa super, kõik jooksjad said endale ilusa jume nii näole kui ka kätele. Ja mind sain medalikogusse ühe medali juurde, mis lõhnab nagu kuld.
Peale lõpujoone ületamist ajasin veel paari tuttavaga juttu. Kas teate, et jooks ühendab inimesi?
Loe Viigi maratoniaasta blogi https://maratoniaasta.wordpress.com/blog/.
Kommentaarid (0)