Kusjuures ma ei piiranud ennast eriti ka varem aga täisväärtusliku toitumisega polegi eriti isusid ja noh, kui pole isusid siis pole ju vaja ennast piirata. Hea kerge on ei öelda ebatervislikule stufile. Aga kui tuleb mängu nälg ning enesepiiramine siis on asi juba jama (loe tekivad isud magusa järele). Ausalt, ei saa aru, miks see fitlap mulle absoluutselt ei sobinud. No ok, tegelikult on siis üks või mitu aspekti küll. Ilmselt on nad arvestanud normaalsete inimeste graafikuga, kui tegid neli toidukorda. Normaalse inimene ärkab kell 7 siis läheb kontorisse tööle ja võibolla käib kaks korda nädalas trennis aga siis olen mina ja minu teada vähemalt mõned inimesed veel, kes on sellisest aktiivsus tasemest noh, kuidas nüüd öeldagi Natukene rohkem ringisebivad.
Mu päev hakkab pihta enamasti juba enne kuut ja lõppeb peale kümmet. Sinna vahele ei jää eriti istumisaega ja sisaldab see päris palju ühe 13,5 kilose, praegust veidi jäärapäise (teretulemast “kohutav kahene” iga) isendi kandmist. Lisaks trennid, töö, kodu, aed jne jne ehk siis liigun rohkem ja süüa sain jube vähe. Tegin puhtaid fitlapi päevi nädalas 4-5 ja kehas tekkis ilmselt korralik defitsiit. Puhaste päevade all mõtlen neid, kus iga amps tuli kava järgi. Ja mitte puhastel päevadel sõin ühe profeeli jogurti rohkem või ühe õuna vms ehk, et mitte eriti palju rohkem. Ja ega palju polegi vaja, et tekiks kustumatu nälg…
Orguga sellist asja polnud, et päev otsa mõtlesin toidust ja ootasin millal ometi jõuab järgmine toidukord kätte jõuab. Sõin kõhutäis ja elu oli lill aga vot praegu oli nii, et juba kaks tundi peale söögikorda tahtsin mööda kappe tuulamas käia, et andke ometi süüa. Ja ka peale toidu ära söömist jäi kõht tühjaks. Enda piiramine viis isude tekkimiseni ja noh nüüd siin augus ma praegu sitsingi. Ma reaalselt päevad läbi mõtlesin, et appi ma tahan süüa. Nagu kinnisidee tekkis…. Julm, niimoodi võiks asi minna toitumishäireni. Õnneks mul ikka niipalju mõistust peas oli, et see ära lõpetada. Aga nüüd kui ära lõpetasin, siis tekkis see nn vabaduse tunne, et ohh sööks seda ja teist ja kolmandat ja mul ei ole ju enam kava, mida järgmina pean, et nüüd ju justkui võin? Isegi ei saa aru, kust nii idiootsed mõtted tekkisid aga no vot tekkisid ja jagan teiega ka neid…..
Saate aru? Ma eile käisin mäkis! Hommikul sõin kõhu kenasti täis ja siis käisime teraapiates ja füsioterapeudi juures ja siis tööl korra ning kell oli tiksunud juba 13 peale. Lapsed olid ennast nii ilusti üleval pidanud arvestades asjaolusid ja palusid härdalt burksi ja friikaid. Ok, tulin neile vastu, sest meie peres on see ikka ülim erand. Ja aastas korra kaks rämpsu süüa ei ole ka vast tappev. Aga kas mina oleks pidanud endale ka ostma? Ei!!! Aga ostsin. Sõin paar ampsu Mcflurryt ja andsin lastele ja siis mõned friikad ja ampsu burksi. No polnud hea, nii et keeldumine või järele jätmine polnud raske. Pigem pani mind imestama, et mul üldse isu oli. Kohe reaalselt oli mäki isu. Vot see on ikka suht harukordne. See on see piiramine ja siis sõidab katus vahel täiesti ära.
Arvate, et halan siin paari ampsu friikate ja burksi pärast? Ei, ei! Päev varem sõin kahe suupoolega kummikommi ja ostsin lastele kartulikrõpse. Küll tervislikuma variandi, kui tavalised laysid aga siiski siiski. Küll on hea lapsi vabanduseks tuua eks? Aga eks ma neile vahel ikka ostan aga tavaliselt ei siruta ma kätt paki poole ja ei pista sealt midagi suhu. Pole isu ja vajadust aga eile jõhverdasime autos kolme peale paki nii ära, et silm ka ei pilkunud. Ja ega need pole minu ainsad patud. Olen ikka mõnuga kõike kahe suupoolega sisse puginud ja ega enamus kordi ei hakka kaine mõistusega mõtlema, et kuule see tegelikult ju üldse ei maitse sulle, et miks sa seda sööd? vaid ikka söön ära ja siis mõtlen, et f*** oli seda nüüd vaja????
Seega asi on täiesti lappama läinud. K.O.H.U.T.A.V. lihtsalt, kohutav… mis must niimoodi saab? Söön kõik kaotatu tagasi? Veeren suvele rõõmsalt vastu?
Kusjuures nüüd on nagu segadus mu peas, ka ses mõttes, et geenitest ütles, et minu keha jaoks rasvad ei sobi. Ka monoküllastumata rasvad, mis tähendab, et need millega tavaliselt oma isusid leevendasin ei ole mulle head. Mida ma nüüd siis söön? Siin on see, et võid ju öelda küll, et kuule mis see natuke teeb sulle? Aga see on veidi psühholoogiline värk. Nagu naised ja kaalud. Teavad, et kaalunumber ei näita mitte kõige vähematki. Maris oma blogis kirjutas ka sellest pikalt ja väga ilusti. Me saame aru, et number kaalul ei näita meile täit andmeid, et olulisem on visuaalne kuva ning jõudlus trennis. Aga ometi käime me nagu maniakid igal hommikul kaalu peal ja vaatame, mis sealt vastu vaatab. Nagu oleks võimalik, et järsku ühel hommikul vaatab sealt vastu meie peas tekitatud ideaalnumber ja peeglist vaatab vastu ülimalt fittibi. Mis juba iseenesest on error, sest enamasti ideaalne kaalunumber on ülimadal ja lihased kaaluvad palju ehk siis fittibid kaaluvad enamasti päris korralikult…. Aga see kaalumine on Nagu sõltuvus. Pole vaja kaaluda aga ikka ronime igal hommikul kaalule. Nii on praegu minul ka rasvadega, mitte et need nüüd menüüst välja oleks võtnud aga olen piiranud ja keha on ilmselt segaduses, sest toitumine on muutunud. Ja mina olen ka segaduses. Kuidas rahuldada oma isusid, nii et toitumine oleks täisväärtuslik, mitte ei tekiks vajadust kahe suupoolega kommi süüa ja friikaid jõrada? Kuidas süüa palju rohkem süsivesikuid aga ainult neid tervislikke ja kehale vajalikke? Kuidas leida see balanss? Ja kuna seda hetkel veel leidnud pole siis noh ongi tulemus käes…. Ja see auk kus ma praegu sitsin on ikka parajalt sügav. Ei ole kerge see toidulaua muutmine….
Loodan, et nüüd kui olen endale korralikumalt sorti eneseanalüüsi teinud ja mõned mõtted siia kirja pannud saan uuesti ree peale. See error on ikka nii kummaline. Pea pool aastat ei jälginud mingit kava ja suutsin täiesti rahuldavalt toituda ja siis oli vaja fitlapi proovida ja kogu asi täiesti pekki keerata. Milleks? Oskab keegi öelda?
Loe ka teisi Regiina postitusi https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.
Kommentaarid (0)