“Õnneks” oli mu tervis piisavalt halb, et vabastusi pikemaks ajaks sain arstilt pidevalt. Aasta kõige kardetuim päev oli kahe-kilomeetrise jooksutesti läbimine. Vaevu suutsin kõnniga pooleks selle üüratu maa läbida ja enamasti hindele kolm. Mu kaksikõde on vastupidi mulle aga sportlane. Ta mängis lausa maakonna parimas võrkpallitiimis. Eeldus ja võimekus oli talle sõna otseses mõttes “emapiimaga kaasa antud”, sest ema on mul võrkpallur, treener ja kehalise kasvatuse õpetaja. Isa on tegelenud aegade jooksul erinevate spordialadega, kuid viimaks jäänud samuti võrkpalli juurde ning hilisemas eas isehakanud treenerina võrkpalli noortele õpetanud. Mina olin omamoodi perekonna häbiplekk, kes emapiimaga ilmselt midagi kaasa ei saanud. Olin rohkem luuletajahing, lugesin palju. Enamasti anti mulle puudujääk andeks – mis sellise õblukese ja nõrgukesega ikka teha. Maatöid tehes säästeti mind tihti. Näiteks kartulipõllul küürutamise asemel saadeti mind pigem köögitoimkonda, kus ma ometi hakkama sain. Kivide korjamisel palusin omal initsiatiivil traktori roolitagust kohta, sest see oli füüsiliselt kõige lihtsam. Vahel visati mu üle nalja ka – paluti näiteks teksapükse välja väänata ja seda ma ei suutnud eales.
Kaalutõus ja dieeditamine
Teismeeas võtsin kaalus juurde ja põdesin seda kohutavalt. Ühes eluetapis proovisin läbi absoluutselt kõikvõimalikud dieedid, mille kohta lugeda-kuulda oli. Ma isegi paastusin paastulaagris. Õnn, et mu vaim oli piisavalt tugev ning hoidis toitumishäireist, kuigi oma paganlikust soovist, lausa kinnisideest, tulenevalt kuulusin kahtlemata riskirühma.
Ülikooli ajal jätkus ennastsalgav dieeditamine vahelduva ületreeninguga. Kõik, mis sai valesti teha, ma ka tegin. Üldiselt pendeldasin ühest äärmusest teise. Kuniks 2010. aastal pöördus mu poole Ago Arro, esindades Ain-Alar Juhansoni korraldatavat triatlonivõistlust. Ta tegi ettepaneku hakata võistluse TriStar111 patrooniks. Pakkumine sisaldas muidugi ka triatloni enda läbimist. Mu peast käis ainsana läbi lootus – nüüd saan ma viimaks vormi! Pikemalt mõtlemata ütlesin jah ega vaevunud uurima, millised distantsid mind Otepää võistlusel ees ootavad. Õhinal oma vanematele suurest plaanist rääkides, küsis isa: “Sa ikka tead, mis need triatloni kolm ala on, eks?”. Vastasin, et vist tean: “Ujumine ja midagi …”. Tundus, et sel hetkel ei uskunud minusse mitte keegi – ei mu vanemad, sõbrad ega kolleegid. Ega ma vist ise ka ei uskunud endasse. Mõni õelam tuli ütles otse, et teen margi täis, sest triatlon – see on ikkagi sportlaste ala. Ainus, kel mingil imelikul põhjusel tundus olevat usk minusse, oli Ain-Alar Juhanson ise. Väga veider, sest ta ju peaaegu ei tundnudki mind. Igal juhul olid treeningud rasked ja eriti rattasport, sest uue rattaga, mille pedaalidel jalad kinni, kukkusin loendamatu arv. Üsna pea oli lahases mu käsi, seotud oli pea ning marrastused katsid mitmeid paiku mu kehal. Kiirabis olin püsikliendi staatuse välja teeninud. Murdumise hetk oli lähedal, sest tundus, et see kõik pole siiski minu jaoks, pealegi polnud ma grammigi kaalu kaotanud, pigem juurde võtnud. Vaevumärgatavalt oli lihasmass mu kehas kasvanud, aga kuna ma õigest toitumisest midagi veel ei teadnud, siis oli rasvaprotsent samaks jäänud. Ometi jõudis võistluspäev kätte kiiremini, kui olin arvestanud.
Viiner kiles
Triatloni eel olin hirmust võetud. Peas pöörles mõte – ma ju ei tee seda ära. Ain-Alar kinnitas aga, et pole kahtlustki, et teen. Võistluspäeva hommikus helistas mu isa ja palus, et kohe kui ma katkestan, annaksin talle teada, sest siis saab ta veel otsa ringi keerata, ikkagi teise Eesti otsa sõit. Viimnegi eneseusk kadus hetkega. Ei, ma ei tee seda ära, aga põgeneda polnud ka enam mitte kuhugi. Olin liibuvas triatlonivormis kui viiner kiles ja start läks. See oli erakordselt kuum suvepäev – kraadiklaas näitas lausa 34 soojakraadi. Halastamatud Otepää tõusud ei lähe mul mitte kunagi meelest – ka nüüd aastaid hiljem autoga neist üles sõites, käib ikka veel valu rinnust läbi. Ma ei salga, et see oli üks mu elu raskemaid väljakutseid. Kuuma tõttu katkestas võistluse tol aastal enam kui 50 inimest, kuid mina püsisin rajal ja tegin ära. Finišeerudes olin eufooriast haaratud, õnnelikum kui kunagi varem – tundus, et olin just äsja võitnud selle triatlonivõistluse, kuigi lõpetasin viimaste seas. Aga iseenda silmis olin võitja, esimest korda elus olin saanud võitu iseenda hirmudest ja andsin veidigi põhjust iseendasse uskuda. Mulle tundus, et mu sportlasest isa oli natuke isegi uhke mu üle.
Järgmine hullus
Peagi hakkas mu peas idanema pöörane mõte läbida jooksumaraton – 42 kilomeetrit! Mina, kel kahe kilomeetri läbimine tegi hinge haigeks. Aga mis sellest – triatloni ju suutsin. Võtsin treeneri appi ja harjutasin täpselt treeningkava järgi. Ootamatult kiiresti arenes vastupidavus. Peagi jooksin oma elu esimese maratoni Stockholmis. Emotsioon oli suurepärane ja nii jooksin teisegi veel – sel korral Tallinnas. Seejärel võtsin ette topeltmaratoni Berliinis – ühel päeval rulluisutasin 42 km ja teisel päeval jooksin 42 km. Olin selleks hetkeks tervisespordikarussellil ega suutnud enam lõpetada. Seejärel tegi Raivo Rimm keset peomelu ettepaneku läbida Tartu suusamaraton. Vastasin küll, et suusatada ma ei oska, kuid loetud nädalad hiljem olin Jaak Mae käe all suusasammu harjutamas. Sai Tartu maratongi tehtud. Sinna kaasasin ka oma sportlasest kaksikõe, kes arusaamatul põhjusel vandus alla – lõpetas nende viimaste kostümeeritud naljategijate seltskonnas vahetult enne finišikoridori sulgemist. Seejärel viskas ta oma suusad nurka ega võtnud neid enam kunagi sealt välja.
Maailma ilusaks tegemise nipp
Mis järgmiseks, pidasin ma juba plaani. Unistasin salamisi, et mõne mäe võiks vallutada – Kilimanjaro näiteks? Peagi tegi vastava pakkumise kogenud Kilimanjaro-vallutaja Janika Väikjärv ja ma ronisin üheskoos temaga 6000 meetri peale maailma ilusaimat päikesetõusu nautima. Siis tegin aastaga läbi 12 spordiala – curlingust suusahüpeteni välja. Ja viimaks leidsin, et jooksmine meeldib mulle ikka kõige enam. Eelmise aasta lõpus läbisin maailma populaarseima maratoni New Yorgis ja teisegi veel selle aasta alguses Barcelonas. Tervisespordist on välja kujunenud mu elustiil ja enam ma ei saa ega taha lõpetada. Isegi kui tekib vahel pikem paus, olen omamoodi hullumas. Pinged kogunevad, keha ja vaim nõuavad restarti. Siis ma pean võtma ette pikema matka või jooksuringi, misjärel on taas maailm kõige ilusam paik.
Nende sportlike aastate jooksul olen õppinud, et ükski maraton ei kindlusta püsivat ideaalvormi. Üksnes õige toitumine tagab selle. Mu absoluutselt lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaum on arenenud nende aastate jooksul koos minuga – ta mitte ainult ei õpeta mind õiges koguses valku ja rasvu tarbima, vaid kindlustab, et sööksin just neid vitamiinide ja mineraalainetega rikastatud toite, mida mu keha parasjagu vajab. See on omaette teadus, mida Margus valdab ja mis on aidanud mind samm-sammult edasi, lähemale ideaalile.
Tõeline võit pole medal
Kuus aastat ja veidi peale on möödas mu esimesest väljakutsest ja sporditee algusest. Pärast seda olen januselt uusi ja uusi väljakutseid ette võtnud, sest need on aidanud mul olla pidevalt motiveeritud trenni minema ning füüsiliselt aktiivne olema. Kogu selle suure elumuutuse suurim saavutus ja tõeline võit medalite valguses on aga hoopiski tervis! Olen kordades vähem külastanud arste, olen suutnud paljusid tervisehädasid ennetada ning saanud jaole enne, kui tervis juba päriselt käest. Ometi olen alles poolel teel ning ideaalini on veel pikk maa minna. Võib-olla ei jõuagi ma sinna kunagi kohale ja ehk on teel olemine olulisemgi kui kohale jõudmine. Samas on olnud protsessi nautimine ja täisväärtuslikumalt elamine mu elu parimad valikud. Viimaks tundub, et kuigi nad seda valjult ei ütle, siis mu vanemad on vist veidi isegi uhked mu üle.
Kuhu edasi? Mul ei ole veel ühegi maratoni pääsupiletit taskus, aga tahaksin ühel päeval joosta Aafrikas, Kuubal ja Singapuris. Aga ka Euroopas on palju suurlinnu, kus võiks joostes tiiru peale teha. Kihnu maraton tundub kodumaistest piisavalt pöörane, mida võiksin samuti läbida. Seniks kuni pilet mõnele maratonile soetatud saab, võtsin vahelduseks vastu naiselikuma väljakutse ning olen tegemas oma esimesi postitantsija samme vastavatud Meow postitantsu stuudios. Treening hoopiski teisest killast, kuid tundus põnev vaheldus, mis ilmselt paneb proovile needki lihased, millest mul aimu polnud. Edasi, ikka edasi ja mitte sammugi tagasi, et ühel päeval tagasi vaadates saaksin öelda: “Pole oluline, mis on Sulle kaasa antud, Sa oled, kes olla tahad!”.
Väljavõte: Kõik, mis sai valesti teha, ma ka tegin
Väljavõte: Pinged kogunevad, keha ja vaim nõuavad restarti.
Väljavõte: Ükski maraton ei kindlusta püsivat ideaalvormi. Üksnes õige toitumine tagab selle.
Kommentaarid