MÕTLEMISKOHT: Eesti ujumisliidu president Karol Kovanen ei tohiks sportlastele kehva lepingut läbi lasta.Foto: Stanislav Moškov
Ujumine
25. mai 2017, 04:00

Ujumisringkonnas kütab kirgi ametnike soov sõlmida sportlastega ebainimlik leping

Suusaviirus laastab Eesti Ujumisliitu (10)

Ehkki kätte on jõudnud kevad, kui igasugustesse viirustesse nakatumine peaks olema välistatud või minimaalne, püsib haigestumiste arv spordiringkondades ebanormaalselt kõrge. Nimelt levib suusaviirusena kurikuulsaks saanud tõbi, mida põhjustab kesine ajutöö ja mis tekitab pideva mässuseisundi, ühest alaliidust teise. Viimati diagnoositi äge haiguspuhang ujumisliidus.

Esmalt tasub meenutada, kuidas kõik algas. Suusaliidus murtakse piike juba mitu aastat. Eelkõige Team Haanja tiiva alla kuuluvad sportlased ei soovi allkirjastada lepingut, nimetades seda lausa orjastavaks.

Möödunud hooaja alguses tekkis meie endise kultusala õukonnas sõjaolukord. Alaliidu ametnikud ähvardasid tõrksaid suusatajaid sanktsioonidega, kaalumisel oli isegi MK-karussellilt kõrvalejätmine. Sportlased palkasid probleemi lahendamiseks juristi, kes võitles tõe ja õiguse nimel.

Paraku pole olukord mainimisväärselt paranenud. Kuuldavasti kavandavad suusaklubid (verist) revolutsiooni, mille lõpptulemusena loodetakse umbusaldada alaliidu presidenti Andreas Laanet ja tema käepikendusena tegutsevat juhatust.

Käike peab maletaja kombel ette nägema

Nüüd on sügav kriis tekkinud ujumises, sest hiljuti tõsteti alaliidus lauale uus raamleping, mille jõustumine seaks sportlased varasemast tunduvalt kehvemasse seisu. Siinkirjutaja kõrvu ei ole jõudnud ühtegi heakskiitvat hinnangut, küll aga palju rahulolematuid repliike.

 Küllap lootis lepingu valmisnikerdaja rõhuda just patriotismitundele, kui ta seadis koondislastele kohustuse osaleda Eesti meistrivõistlusel vähemalt ühel alal, vastasel juhul ei saa sportlane tiitlivõistlusele minna.

Tõepoolest, see oleks ju vägev vaatepilt, kui kõik meie tipud hüppaksid kodusel tähtsaimal jõuproovil basseini. Kuid alati tuleb maletaja kombel mitu käiku ette näha ja mõelda, kas kavandatud plaan on asjalik. Nimetatud juhul üritatakse sõelaga vett kanda.

Võtame näiteks USAs MMiks valmistuva Ralf Tribuntsovi. Mis mõte on sõita maailmamere tagant Eestisse, kui alaliit ei hüvita kallist reisist sentigi? See on ainult puhtmajanduslik kalkuleerimine. Ent kõige rohkem kurvastab tõsiasi, et MMi eel ei ole siin võimalik korralikult harjutada – pikad basseinid on 1. juulist suletud! Lühikeses vannis ligunedes kaalukaks etteasteks tippvormi ei jõua. Tagatipuks pole Eestis tugevaid treeningukaaslasi, kuid USAs harjutab Tribuntsov pundiga, kelle sihik on seatud MMile.

Enam-vähem sama jutt käib Inglismaal kooli lõpetava ja juunioride EMiks vormi timmiva Kregor Zirgi kohta. Eesti meistrivõistlustel startimine ei kuulu mõistetavatel põhjustel tema plaanidesse.

Ajaloost leiame sarnaseid nõmedaid tupikseise veel. Krutime ajaratta 1990. aastate esimesse poolde, kui Ilmar Ojase harjutas Kanadas. Alaliidu ametnikud kutsusid teda jõuliselt Eesti ja Soome maavõistlusele ning lubasid lennureisi kinni maksta. Ojase tuli sõnakuulekalt kohale ja küsis, kas piletiraha on ikka olemas. Talle vastati, et esmalt vaatame, kuidas sa maavõistlusel ujud. Ojase parandas 200 m selilidistantsil Eesti rekordit mitme sekundiga. Kui ta uuris, kas sooritus oli väärikas, ümiseti: väga hea! Kahjuks selgus, et Ojase lennupiletite väljamaksmiseks raha pole...

Rumalaid otsuseid tuleb kindlasti vältida

Aga see selleks, naaseme olevikku. Praegu kavandatav leping sisaldab ka nõuet, et sportlane kohustub pärast koondisekarjääri oma varustuse tagastama. Jälle kehitavad ujumisega sina peal olevad inimesed nõutult õlgu ega mõista, mida alaliit nende nartsuks võisteldud asjadega peale hakkab.

Ühtlasi peavad tipud osalema kõigis Eesti koondise laagrites ja kontrollpäevadel. Kusjuures rõhk on sõnal „peavad“. Tegelikult leidub segadust ja pahameelt külvavaid lepingupunkte veel.

Mul on siiski rõõm tõdeda, et teist ametiaega tegutsev ujumisliidu president Karol Kovanen on palunud klubidel oma seisukoha selgelt välja öelda. Soovitan seda võimalust innukalt kasutada, muidu muutub õudusunenägu meenutav olukord reaalsuseks.

Eesti sport tervikuna peaks rumalaid otsuseid iga hinna eest vältima. Alaliidud võiks üksteiselt üle võtta head, kahjuks näitab elu midagi muud. Jälgin erilise hirmuga kähmlust, mis käib vehklemise siseringis. Meie saavutussport on niigi väga haavatav ja iga kraavisattumine tähendab kaotatud aega, mida pole võimalik mingisuguse nipiga tagasi saada.