Kolm Tervis Plussi ajakirjanikku ootavad ärevalt oma esimest ujumistrenni Indrek Seiga. Peatoimetaja Evelin on kroolimises juba üsna osav, kuid timmiks tehnikat veelgi paremaks. Tegevtoimetaja Maretiga asume vees ühel pulgal ja meil on rahuldav tase konnastiilis. Rahuldav tundub see küll vaid senimaani, kuni treener meie stiilinäite üle vaatab.
Käed tiivikuteks
“Teil on ühesugused vead,” teatab Sei pärast soojendustiiru Rocca al Mare kooli basseinis. “Käed liiguvad liiga laiali: küünarnukid on käelabadest liialt ees ja mööduvad õlajoonest liiga kaugele, mis pidurdab hoogu, jalad liiguvad eri suunas.” Koivad tõukavad mul tõesti pidevalt nagu kellaseierid poole viie suunas. Aga käed tundusid küll senimaani väga eeskujulikud olevat – tõugates endast eemale hiiglaslikke palle. Liigutuste loogika pole täiesti vale, küll aga koordinatsioon ja rütm, märgib treener.
Käed peaksid alustama tõmmet sirgelt eest, liikuma seejärel kõverdatult alla, tegema ringi ja lõpetama taaskord ees. Kõlab sama keeruliselt, kui paistab?!
“Ma saan aru – see tundub alguses võimatu, sest keha on harjunud ühte liigutust tegema. Aga kui saad tehnika paika, siis on nii oluliselt kergem.” Proovime ühe otsa veel kätega tiivikuid imiteerida.
Pea vee alla!
Järgmine ülesanne on iga tõukega ka pea vee alla panna ja ülakehaga hoogu juurde anda. “Algajate suur viga ongi see, et ei julgeta pead vee alla panna, aga niimoodi pidurdatakse hoogu ja kulutatakse liigselt energiat,” selgitab Sei.
Nii – pea vee alla, tiivikud käed, ülakehaga vibutus, hingamine vees… ei, ikka väljas! Üks, kaks, kolm tõuget, pfff... Jääb poolest kopsust või õhust puudu. Tõmban hinge, ja proovin uuesti!
Jalad on ammu unustanud oma eesmärgi – liikuda nagu konnal, mitte kellaseierina. Käed lipendavad omasoodu. Olulisem tundub ellujäämine ehk hingata vee kohal sisse ja vees välja. Ideeliselt on küll asi selge, kuid keha peab mõttega kaasa tulema.
Järgmisena proovime krooli harjutada. Esimene samm: haarata torust, siputada jalgu ja püsida vee peal. Teine etapp: kasta pea vette. Kolleeg Maret tõdeb, et vee all on keeruline nina kaudu välja hingata. Olen justkui õunaga pähe saanud Newton. “Peabki siis nina kaudu välja hingama?”
“Aga kas sa siis ei kuulanud treenerit?” küsib usin õpilane mult vastu. Nähtavasti, sest vastasel juhul oleksin tüki maad vähem vett ninna ja kurku tõmmanud. Nina kaudu välja hingates on tõesti kergem!
Õppida hingama
Järgmisena lisame juurde ühe käe, mis hakkab vett “kaevama”. Torust kinni hoides polegi kõige hullem, kuid üle paari tõmbe niimoodi hingata osutub keeruliseks. Proovime nüüd sama teha edasi liikudes, üks käsi hulpival alusel.
Läkastame Maretiga kordamööda vett, juuksed silmis-suus, hingame valjuhäälselt justkui tagurpidi töötavad alpisarved. “Siin tasuks taas eeskuju võtta peatoimetajalt,” toob Sei täisvarustuses Evelini näiteks. “Juuksed peaksid olema mütsi all, et need segama ei hakkaks. Prillid võiksid samuti peas olla, et jälgida vee all, kas liigute otse. Ja kui tulete veepinnale, ärge hingake sisse nii sügavalt ja valjuhäälselt – see peab olema kerge sõõm sisse ja vee all pole vaja kopse täiesti tühjaks puhuda.”
Rammestus on sees ja treener Indrek Sei lohutab, et tema enda koolis on täiskasvanud saanud mõne kuuga paar korda nädalas trennis käies kroolimise ja rinnuliujumise selgeks.
Kuigi olen oma konnaga läbinud poolteisekilomeetriseid otsi, jäid esimest korda pärast paarisajameetrist treeningut nii mõnedki lihased haigeks.
Indrek Sei soovitused algajale
* Püüa saada hingamine paika – kerge sõõm vee kohal ja nina kaudu vee all välja. Ära puhu kopse täielikult õhust tühjaks.
* Veega ei maksa võidelda, vaid leia moodus, kuidas energiat säästes ja veetakistust vähendades edasi liikuda. Seda aitabki kõige paremini saavutada õige tehnika.
* Nii käte kui ka jalgade liikumine peaksid olema ujumise suunas – käed peaksid liikuma alati eest taha pikki keha ja tagant alati lühemat teed pidi ette ujumise suunas (mitte kõrvale).
* Käte-jalgade tööd toetab keha. Rakenda julgelt edasiliikumiseks ka õlavööd, selga, puusi.
* Kroolides ja selili ujudes võib keha pöörelda ainult pikitelge, vältima peaks keha liikumist ujumise suunaga risti.
Maret Einmann: “Tunne on jube hea!”
Esialgu on mitut asja korraga teha kohutavalt keeruline, eksimine tähendab vee kopsu tõmbamist ja siis ununeb igasugune ujumine. Päriselt! Ebameeldiv ja abitu tunne. Ma ausalt öeldes ei uskunud, et see nii raske on. Aga et mõned vettehingamised ja kroolitõmbed õnnestus sünkrooni saada, on väga-väga lootustandev!
Vähemalt sama innustav on see, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin õppis ISE kroolima. Ma olen tegelikult lapsena ujumiskursustel käinud ja lõpetanud need metallist rinnamärgiga, millel sinises vees kroolija ja uhkeldav kiri “Õppisin ujuma!”. Märki kirjaga “Õppisin vee peal hulpima”, mida ma võiksin uhkusega kanda, neil tõenäoliselt polnud.
Tegin 10aastasena ära krooli kohustuslikud 25 meetrit, aga rohkem pole ma elu sees vette hinganud. Ilmselt juba seepärast, et igapäevase miinusprillikandjana ei taha neid eest ära võtta ka vees, aga niimoodi on võimalik ainult supelda.
Mida ma õppisin?
1. Ujumismüts on hädavajalik, sest muidu on juuksed kogu aeg silme ees.
2. Ujumisprillid – neid on ka optilisi! – teevad ujumise palju mõnusamaks.
3. Hinga rahulikult, mitte kogu aeg “täiega”.
4. Korralikult rinnuli ja krooli ujudes saavad mõnusa koormuse kõik lihased ja tunne on jube hea.
5. Harjutamine teeb meistriks!
Evelin Kivilo-Paas: “Õigesti ujuda on nauding!”
Krooli ujuda ma täitsa oskasin, Indrek Sei soovitas mul aga veidi rohkem panna tööle ehk pöörata ülakeha ning käsi vee peal ettesirutust tehes veidi lõdvestunumalt hoida. Tähtsaim soovitus minu jaoks oli aga see: kui tahan ujuda krooli kiiremini, tuleb treenida ujumistrennis rohkem jalgu ehk siis ujuda plaadiga ja lestadega. Seda tuleks teha umbes kolmandiku trenni ulatuses.
Rinnuliujumises oli mulle õpetussõnadest väga kasu. Ma ei tea, kust olin võtnud, et konna tuleb ujuda hullult suure “haardega”, ning nii läksid minu küünarnukid alati selja taha välja. No muidugi pidurdas see ju hoogu!
Iga sammuke õigema tehnika suunas viib aga juba kiiremini ja efektiivsemalt edasi – just seda tunnetasin samm-sammult treeneri õpetusi järgides.
Alguses on muidugi jube raske, sest oled oma vanades liigutustes nii kinni ning tundub, et uutmoodi ujumiseks kulub hoopis rohkem energiat. Tegelikult on aga õige tehnikaga ujumine sada korda ökonoomsem ja tulemuslikum.
Ma olin ka kunagi selline kroolija, kes peanupp vee peal, kael õieli ja peaga ühele ja teisele poole vehkides sumas ning teise basseini otsa jõudes hingelduspausi tegi. Siis hakkasin proovima ise pead vette panna ja kõrvale hingata – alguses ühele poole, siis juba teisele ka. Võtsin ühe personaaltunni, kus treener vaatas üle tehnika ja parandas seda. Nüüd vaatan sageli sellist rapsimist basseinis ja mõtlen – milline asjatu energiakulu, ja kuigi kaugele ka sellega ei jõua. Tahaksin julgustada kõiki ujumistreenerilt nõu küsima – õigesti ujuda on suur nauding!
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2013. aasta juulikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)