Mina avastasin looduse rahustava toime juba koolitüdrukuna. Kui koolis läks halvasti või muretsesin eelseisva kontrolltöö või esinemise pärast, seadsin ikka sammud Pääsküla rappa, et rahus järele mõelda ja plaane teha. Alati tulin sealt tagasi rahunenult ja ideega, kuidas asjad sujuma saada.
Täiskasvanuna olen sama taktikat kasutanud pingelistel tööaegadel, kui mõte kipub kinni kiiluma ja lähenevad tähtajad püstitavad küsimuse: “Kas ikka jõuan?”. Olen märganud, et sellises olukorras on kõige targem võtta ette jalutuskäik looduses, sest arvuti ees jooksen lihtsalt kokku.
Mul on hea võrrelda, sest kolm kuud aastast elan ja töötan Lõuna-Eestis maakodus, mis asub sisuliselt metsas. Mu akna taga ei sõida siis päevad läbi autod ning ainuke “müra” on linnulaul. Ma teen samu asju nagu pealinnas elades – kirjutan ja toimetan artikleid, suhtlen paljude inimestega. See töö on enamasti stressirikas, sest tähtajad on pingelised ning ikka tuleb ette ootamatusi.
Ometi edeneb asi looduse keskel kuidagi hõlpsamalt, vähema vaevaga ja pingutuseta. Harvem tekib tunne, nagu peaksin minema läbi halli kiviseina. Mõte jookseb justkui ladusamalt, stressi taluda on kergem, keskenduda lihtsam.
Kivisein vs puud
Et kontakt loodusega tõepoolest tervistab, ei ole muidugi uus avastus. Looduse toimet inimesele on maailmas igasuguste põnevate katsetega aastakümneid uuritud. Kuidas rohelus siis täpsemalt toimib ja mida ta meiega teeb?
Näiteks pandi juba 1980ndatel tähele, et loodusest on abi operatsioonist tervenemisel. Ühes Pennsylvania osariigi väikehaiglas USAs uuriti sapipõielõikusest taastumist kümmekonna aasta jooksul. Tol ajal kosusid haiged sellest operatsioonist üldiselt 1–2 nädalat. Mõnel võttis taastumine aega kauem ja teadlastele tuli esimest korda mõte, et äkki saab seda seletada aknast paistvaga. Nimelt oli haigla ühe külje akendest näha vaid telliskivisein, teise külje omadest aga ka puud. Muus mõttes olid palatid täpselt ühtemoodi ning ka haigete eest hoolitseti võrdselt.
Lähemal uurimisel selgus, et telliskiviseina vaadanud patsiendid taastusid keskmiselt päeva kauem kui rohelust silmitsenud inimesed. Nad oli ka rohkem masendunud ning õed kuulsid neilt enam kaebusi. Samuti vajasid telliskiviseina vaadanud inimesed rohkem valuvaigisteid. Kuna patsiente koheldi ühtemoodi, siis ainuke selgitus oligi see, et vaade loodusesse aitas kaasa kiiremale tervenemisele. Hiljem on tehtud veelgi samalaadseid uuringuid, mis seda hüpoteesi kinnitavad.
Loodus ei väsita
Loodus taastab meie vaimu umbes samal kombel, nagu toit ja vesi turgutavad keha. Pidev kiirustamine, ärevus, närvitsemine, otsuste vastuvõtmine, võõrastega suhtlemine mõjuvad vaimule häirivalt ja närtsitavalt, kuid loodus annab inimesele kõik tagasi.
Võib-olla saab seda seletada sellega, et rohelus ei nõua meilt seda, mida linnakeskkond – nimelt tähele panemist. Mõni loodusvaade võib olla hingematvalt ilmus, kuid ometi ei karju see sulle näkku: “Vaata mind!” Linnakeskkonnas aga on selliseid tähelepanutõmbajaid väga palju, näiteks reklaamid või liiklus. See kõik väsitab vaimu.
Metsamoorina tuntud loodustark Irje Karjus ütleb, et kui tal on Tallinnas asjaajamisi, siis on ta päeva lõpuks sama väsinud, nagu oleks päev läbi füüsilist tööd teinud.
“See on nagu mingi vibratsioon, mis sisse tuleb,” selgitab Irje. Talviti elab ta pikemalt Tartus ning siis tunneb, et peab vähemalt korra kuus ennast maal laadimas käima. Hästi oluline on seejuures just vaikus. “Inimesed, kes tulevad minu juurde Ähijärvele, ütlevad mõnikord, et neil hakkavad siin vaikuses kõrvad vilistama. Ja see võibki nii olla, kuna siin on vaikus, siia ei kosta automüra, mis tegelikult inimesi väga kurnab.”
Kuigi enamasti peavad inimesed looduse tervistava mõju all silmas ravimtaimi ja nende kasutamist, siis Metsamoori sõnul on olulisem just positiivne ja tasakaalustav vibratsioon, mida looduses viibimine annab. Mõnikord mõjub tervendavalt ka vaid mõte mõne looduses saadud emotsiooni peale.
“Me oleme loodusrahvas,” ütleb Irje. “Ja kui lasta ennast vabaks ning lubada loodusel toimida, siis ta toimibki. Aga kui mõelda, et milleks mulle see jama, ega siis midagi toimu kah.”
Vähendab stressi, ravib kurbust
Kuid vaatame veel, mida uuringutes on avastatud. Üks Rochesteri ülikooli uuring tõestab, et loodus paneb inimesed paremini käituma. Selgus, et loodusega tihedalt kokku puutuvad inimesed väärtustavad enam suhteid kogukonna ja perekonnaga ning on raha suhtes suuremeelsed.
Uuringu põhiautor Netta Weinstein selgitas, et haljasalad ja pargid linnades aitavad luua inimeste vahele tugevama kogukonnatunde. Ja vastupidi – kui linn on vaid kivikõrb ja seal pole parke ajaveetmiseks, siis on inimesed rohkem eraldatud ja üksteisest võõrandunud. Üsna loogiline, eks?!
Pärast kestvat pingutust – eriti kui tuleb keskenduda korduvale tegevusele – kipub aju väsima ja puhkust vajama. Puhkusel ja puhkusel on aga suur vahe: pargis jalutamine vähendab stressi tuntavalt, seevastu tass kohvi võib anda hoopis vastupidise efekti. Et jalutamine pole kasulik mitte ainult füüsilise vormi tagaajajale, vaid aitab ka ajule restarti teha ning vaimselt puhata, on samuti teadlastel korduvalt tõestatud.
Eriti kasulik näib olevat just roheluses jalutamine, näitas uuring, mille dr Marc Berman viis läbi Michigani ülikoolis. Selgus, et pärast jalutuskäiku arboreetumis sooritasid inimesed mälu ja tähelepanu teste 20 protsenti paremini. Aga kui jalutuskäik tehti linnatänaval, siis paremaid tulemusi ei olnud.
Hollandi teadlaste 2009. aastal tehtud uuringust selgus, et juba lühiajaline looduses viibimine vähendab depressiooni. Ilmnes seos inimeste elukoha, üldfüüsiliste näitajate ja vaimse tervise vahel. Selgus, et haljasalade lähedal elavatel inimestel olid need näitajad paremad ja inimesed ise “depressioonikindlamad”. Seevastu need, kelle elupaiga lähedal polnud rohelust, olid depressioonile vastuvõtlikumad (eriti kui tegu oli nooremate ja vaesemate inimestega).
Mõjub koguni eemalt
Selgub, et loodus toimib ka distantsilt ja läbi aknaklaasi. Taas USAs tehtud uuringus võeti luubi alla üliõpilased ning avastati, et õppimise seisukohalt on ühtviisi olulised nii õppehoone sees valitsevad tingimused kui ka see, mis paistab aknast. Üliõpilased, kes nägid läbi akna puid, suutsid keskenduda ja õppida tunduvalt paremini kui need tudengid, kes vaatasid aknast parkimisplatsi või istusid hoopis aknata ruumis.
Uuringu autor, Illinoisi ülikooli maastikuarhitektuuri professor William Sullivan märkis ajakirjas Landscape and Urban Planning, et on aeg mõista: õpikeskkonna kujundamisel tuleb tähelepanu pöörata ka ülikoolilinnaku rohelisele ümbrusele ning sellele, kuidas see üliõpilastele mõjub.
Läheme veelgi edasi – inimese kognitiivseid võimeid parandab ka see, kui ta vaatab vaikses ruumis ilusaid loodusfotosid. Dr Bermani uuringus tehti katse, kus osalejad said selliseid pilte vaadata 10 minuti jooksul. Pärast seda jaksasid nad keskenduda paremini kui teised katsealused, kes olid samal ajal kärarikastel linnatänavatel jalutanud. Tõsi, piltide mõju ei olnud võrreldav päris looduses jalutamisega.
Miks tänaval kõndimine ei mõju teraapiliselt, sest tegu on ju ka ikkagi liikumisega? Vastus peitub asjaolus, et tänaval kõndides ei ole võimalik end ümbritsevast täielikult välja lülitada – sa pead vaatama, et ei põrkaks teiste inimestega kokku, jälgima liiklust, samuti pole pääsu mürast.
Tasuta ravim
Looduse tervendavat mõju kasutatakse mitmel pool täiesti teadlikult. Jaapani versiooni loodusravist nimetatakse otsetõlkes metsasuplemiseks (forest bathing, jaapani keeles shinrin-yoku) ja see näeb ette pikki jalutuskäike metsas. On märgatud, et jalutajate vererõhk on madalam, pulss aeglasem, stressihormooni kortisooli sisaldus veres väiksem.
Erinevalt ravimitest ei maksa looduses viibimine mitte kui midagi. Samuti ei ole sellel kõrvalmõjusid, kui just mitte arvestada võimalust, et vale riietuse tõttu võid ennast jalutuskäigul ära külmetada.
Lisalugu
Metsarajale jooksma või jalutama
Perearst dr Eero Merilind ütleb, et ta on küll ja küll soovitanud silmanähtavalt ületöötanud inimesele, et tuleb loodusesse jalutama minna. See tundub triviaalne, kuid mõnel puhul on sellisest soovitusest rohkem kasu kui tableti väljakirjutamisest.
Läbipõlenud inimestele soovitab Merilind kindlasti keskkonnavahetust: oluline on mitte jääda koju, vaid minna välja. Alati pole vaja tingimata põrutada kuhugi kaugele maale, ka meie oma Eestimaa loodus toimib väga hästi.
“Ega ma kohe ei tahaks tablette kirjutada, enne püüan muude vahenditega tervist turgutada. Olen ka tähele pannud, et inimesed ei soovigi arstilt alati tingimata rohtu, vaid kuulatakse ka eluviisi puudutavaid nõuandeid, sh soovitust rohkem looduses liikuda,” räägib dr Merilind.
Looduses liikumise tervistavat mõju tunneb dr Merilind ka enda peal. “Ma olen jooksmissõltlane – tunnen ennast halvasti, kui ei saa minna. Ja kus mujal Nõmmel ikka joosta kui looduses. Nendele, kes tahavad mõtteid välja lülitada, olengi soovitanud just metsarajal jooksmist,” ütleb ta.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2016. aasta maikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)