Kui alustada algusest, siis pärast ülikooli lõppu valdasid mind kahetised emotsioonid, esiteks teadmatus tuleviku ees ja samas oli hea meel ka, et õppimisega on ühel pool. Vähemalt nii ma tollel hetkel arvasin. Sügisel, kui peale 15 aastat õppimist oli esimest korda 1. september vaba, siis tabas mind kurbushetk, oleks tahtnud ka kooli minna ja entusiastlikult uut õppeaastat alustada.
Terve septembrikuu olin liimist lahti, õed rääkisid oma ülikooliseiklustest ja meenutasin ise enda õppimisaega ja siis võtsin vastu otsuse, et lähen õppima personaaltreeneriks. Esiteks sellepärast, et mulle meeldib õppida ja saada uusi teadmisi ning teiseks sellepärast, et treeneriamet oli mulle juba mõnda aega südamelähedane olnud. Selles, kas ma tõesti tahan saada personaaltreeneriks polnud ma kindel. Küll aga teadsin, et saan neid teadmisi kasutada ka rühmatreeninguid andes. Ja tõesti, see aeg FAF’is (Fitness Academy of Finland) on olnud suurepärane – andnud nii palju teadmisi juurde ning kindlustunnet, et see valdkond tõesti mulle meeldib ja on südamelähedane.
Alates selle aasta jaanuarist olen rühmatreeningutetreener ning võin tõesti öelda, et teen seda, mis mulle meeldib. Minult on küsitud, et kas ma teen seda terve elu? Vastus on, et teen seda nii kaua kuni tunnen, et soovin seda teha ja tunnen rõõmu sellest, et saan trenne anda ja kliente juhendada. Kui tunnen, et aeg on edasi liikuda, siis seda ma ka teen. Tegelikult on hästi näha, kas treener teeb tööd, sest talle meeldib või teeb ta seda mõnel muul põhjusel. Õnneks enamus treenereid, keda mina tean, on motiveerivad ning mul on hea meel nende trenni minna.
Mäletan ise, et kui alustasin rühmatreeningutes käimist, siis oli nii oluline, et treener oleks motiveeriv ja et kliendil tekiks soov käia trennis. Kui koolis, tööl, eraelus olid pingelised ajad, siis oli just trenn see koht, kus sai mõtted mujale viia. Eriti hea just pingelisel ajal on see, kui tead, et on olemas üks koht, kuhu sa alati soovid minna ja tead, et seal on ees ootamas julgustav ja positiivne treener ning samuti ka trennikaaslased. Ja ka praegu, olles ise küll treener, siis käin ma alati hea meelega teiste trennides ja pole trenne kergekäeliselt vahele jätnud. Eelkõige vist sellepärast, et trennis käies saan mõnusa feeling’u ning see annab päevale kohe positiivsema olemise.
Minult on korduvalt küsitud, et kas trenni juhendamine annab sama feeling‘u nagu trennis ise käimine. Minu jaoks on see erinev, kas annan või juhendan. Kui juhendan trenni, siis keskendun sellele, et kliendil oleks hea, parandan tehnikat ning motiveerin. Enda tehnika on teisejärguline ja tihti ei teadvusta ma endale, kas ma esiteks suutsin ise teha seda harjutust maksimaalselt hästi või et kas ma tegelikult lähtuvalt oma hetkeseisust oleks pidanud minema nii sügavale asendisse. Seega treeneri eesmärk on klient panna ise tunnetama oma keha ja motiveerida teda iga tund olema parem.
Käies ise trennis, jälgin oma tehnikat ning mis peamine… teen kõike nii, et kuulan oma keha. Kui tunnen, et keha on väsinud või enesetunne pole nii hea kui tavaliselt, siis valin harjutustes lihtsamad variandid ning teen kõike täpselt nii nagu tunnen, et on õige just praegusel hetkel. Ja tegelikult see on ka see, mida ma soovin oma klientidele tunnis edasi anda, et nad kuulaksid oma keha, mitte ei võrdleks ennast teistega või siis treeneriga. Iga inimese keha on erinev, meie päev on erinevalt alanud ja päevas on erinevad kohustused ja kõiki neid aspekte arvestades tulebki leida enda jaoks see õige.
Loe Anne Hanni blogi http://annehanni.com/blog/.
Kommentaarid (0)