Martin ReimFoto: Stanislav Moshkov
Jalgpall
11. juuni 2017, 19:58

ÕL RIIAS | Martin Reim punasest kaardist: rääkisime Artjomiga ja ta sai väga hästi aru, et see oli rumal (2)

Eesti jalgpallikoondis kohtub homme Riias Skonto staadionil maavõistlusmängus Lätiga, keda me viimati võitsime aastal 2005. Viis viimast heitlust on lõppenud viigiga. Õhtuleht vestles peatreener Martin Reimiga enne mängueelset treeningut nii naabrite lahingu kui ka Artjom Dmitrijevi reedese punase kaardi teemadel.

Martin, kaht meest ei ole (Ragnar Klavan ja Henrik Ojamaa ei sõitnud Lätti) ja on sõpruskohtumine. Kui palju on Eesti koondis erinev võrreldes Belgiaga?
Erinev koosseis tuleb kindlasti. Kindlasti oleneb palju veel tänasest treeningust, mis on pärast mängu esimene trenni moodi trenn. Eile oli taastav päev. Tuleb mitut asja korraga üritada, kindlasti on see võimalus proovida mõnda mängijat. Samas naabriga mäng on alati ülioluline, väljakul peab olema maksimaalselt tugev võistkond. Midagi sarnast nagu märtsikuus.

Mõni mees mängib 2x90 minutit ka?
11 vahetust ma ei tee võrreldes Belgiaga, seega võib juhtuda.

Kui oluline homne mäng geograafilistel põhjustel on? Naaberriik, keda viimati võitsime aastal 2005. Viis viimast korda oleme leppinud viiki.
See on uskumatu, et lätlaste vastu ei ole kuidagi õnnestunud päris pikka aega võitu saavutada. Kindlasti mängime alati võidu peale, aga järgmine mäng on valikmäng Kreekaga. Homme on ainuke võimalus leida mingil määral asendust Karol Metsale ja Artjom Dmitrijevile, kes on kaartidega väljas.

Seega mänguplaan tuleb küllalt sarnane reedel nähtuga? Pean silmast viiest kaitseliini.
Mõningate erinevustega. Kindlasti oleneb vastase tugevusest, mis suunitlusega mõned mängijad on. Tihti käib tugevama taktikepi järgi. Eks üritame oma mänguplaani peale suruda, lätlased kindlasti oma. Eks näeb, kes suudab paremini oma stiili domineerivamaks muuta.

Ehk siis homme on ikkagi kõige olulisem valmistuda Kreeka mänguks?
Kui järjekorda panna, siis võit on esimene. Pean võitu suuta saavutama selliselt, et on uusi mängijaid. Sest kui meil on aastas paar-kolm-neli sõprusmängu, kus enamus koondislasi koos. Neid on niivõrd vähe, iga selline mäng tuleb ära kasutada.

Kas Belgia mäng andis satsile hea fiilingu või oli kurat, et...?
Palju küsimärke jäi õhku. Matusemeeleolu ei ole. Loomulikult olime valmis andma lahingut, nagu näiteks Hollandile (2:2 viik aastal 2014 - M.T.). Kahjuks mängu käik röövis võimaluse väga minimaalseks. Õnneks ta täitsa lõpuni ei kustunud, midagi võis ju juhtuda. Ainult viimased viis minutit 0:2 seisul... vähemuses kaks tagasi lüüa oli raske.

Eesti koondise mängueelne treening Riia Skonto staadionil. Foto: Mart Treial

Oled Sa Artjomiga rahulikus õhkkonnas rääkinud ka sellest punasest?
Jah olen, täna hommikul rääkisime. Peabki olema õppetund ka mängijale. Õnneks tal oli Horvaatia mäng all, mille pealt sai teda kasutada. Olime näinud, et tal on sees potentsiaali mängida võimsatu keskpoolikute vastu. 

Rahvusvahelises jalgpallis võetakse päris ruttu kaardid välja. Kui Eesti mängija teeb tippsatsi [vastu vea], siis veel kiiremini. See on paratamatu. Olen seda U21 koondisega päris mitmeid kordi kogenud. Seal peab olema külm pea. Mõistaksin, kui viga oleks tehtud viimases hädas, aga see oli täiesti nullolukord keskväljal.

Aga sinnamaani jäid temaga rahule?
Ta polnud nii hea kui Horvaatia vastu, aga see on väga loomulik. Ma ei saa talt nõuda Nõmme Kalju - Pärnu mängu pealt, et ta tuleb ja paneb siingi. See oli rumal viga. Loomulikult vedas meeskonda alt, aga see on jalgpall.

Oled Sa tagantjärele kahetsenud ka oma valikut? Artjom on ju tegelikult liigamängudes sarnaseid asju teinud.
Jah, aga ma küsin vastupidi, oli Horvaatia mäng, kõik plaksutasid ja kiitsid, onju? Me oleme koguaeg rääkinud, et meil jääb vajaka sellistest agressiivsetest mängijatest, kes ei löö risti ette ükskõik, kes vastas.

Nüüd tuleb balanss leida, et see oleks meeskonna huvides, mitte ei veaks alt. Kindlasti ei saa kohe kriipsu peale tõmmata, ega meil valikut ei ole nii, et võtame lihtsalt järgmise. Ta peab oma järeldused tegema. Rääkisime ja ta sai väga hästi aru, et oli rumal üldse anda kohtunikule võimalus sellist otsust teha. Ta oli tõesti pettunud.

Ma ei süüdista kohtunikku. Ta võis üht- või teistpidi anda. Kahju ainult, et sellises mängus, mida tuleb võib-olla jälle kahe aasta pärast. Me ei saanud rahvale emotsiooni pakkuda, vaid pidiem väga palju kaitses rapsima.