Elada - eelistustega.
Vahepealne jutupaus oli tingitud sellest, et lihtsalt polnud jaksu, soovi, energiat, tuhhi ja prioriteedid olid mujal - lisaks neile on kindlasti veel mingi 57 muud põhjendust, miks ma kirjutanud pole. Asi polnud ajapuuduses, asi pole kunagi ajapuuduses - põhjused on alati prioriteetides. Alguses ma ikka andsin teile ja endale lubadusi stiilis ‘’varsti tuleb uus postitus - olge valmis!’’ aga siis ma mõistsin, et taoline lubaduste andmine on üsna ebamõistlik tegevus. Oma peas tean, et käsu peale head postitust ei tule ja siis jätangi pigem tegemata, kui teen tegemise pärast.
Tänapäeval on AEG nõnda olulise kaaluga, et ma ei tahaks teie oma raisata juttudega sellest, kuidas ma rõõmustan Prisma heade kalahindade ning 2 nädalat tagasi teele pandud e-maili vastuse üle. Või siis selle üle, et Gmaili konto ütleb mulle: ''Õnnitlused - sul pole mitte ühtegi lugemata kirja!''.
I know - my rebel life. So exiting!
Nagu sa aru saad siis eluenergia on viimasel ajal tulnud kahest kohast. Toit ja töö - keeping me fuelled!
Elada - päriselt.
Usun, et blogimisega on nii - tekst peab tulema hingest ja ausalt ning sellisel hetkel, kui sul on aega süveneda ning sisemist soovi selle kirjatükiga (nii enda kui ka teiste) südamesse pugeda. Vastasel juhul pole tükk usutav. Head materjali saab tihti just kõige improviseeritumatel ja suvalisematel hetkedel, kui miski su sees ütleb - nüüd tahan oma mõtteid jagada. Mul eelmisel nädalal tuli selline puhang peale ja otsustasin kirjutamise tee ette võtta. Seda postitust olen nüüdseks kirjutanud umbes nädal aega.
Kirjutamise alustamise alguses oli mul käsil üks väga konkreetne teekond - nimelt istusin lennukis ning sõitsin Hispaaniasse triatloni/puhke/töö laagrisse. Äriklassis.
Mis tol hetkel mu peas toimus? Hispaanias ootavad mind mu triatlonisõbrad ning 2 nädalat täis treeninguid ja natuke ka ringi reisimist seoses Nike asjadega. Hispaaniasse sõidan ma Lufthansaga, äriklassis.
2 nädalat täis trenne (ratas, jooks ja ujumine) ning ma juba tunnen, et see saab olema päris korralik väljakutse. Aga mul on savi, sest ma jõin just Lufthansa äriklassis tasuta veini ja võtan kohe veel ühe. Äriklassis.
Kas ma mainisin, et ma sõidan praegu Hispaaniasse äriklassis?
Okei, kui see tundus hetkel üleolev siis tegelikult see polnud nii mõeldud ja tegelikult pole üldse miski suur asi (ei see eelnev nali ega ka äriklass). Aga siiski - minu esimene äriklassi lend ja kui aus olla siis ma isegi ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Ühel hetkel oli check-in’i ja pardakaardi peale kirjutatud Business Class (ma siiamaani kontrollin igaks juhuks oma pangakontot, ega sealt pole suuremat summat broneeritud…).
Tegelikult toimub asi nii, et kui Economy klass on täis müüdud, siis mõned inimesed tõstetakse äriklassi. Ma ei tea, kas keegi kostis mu eest või vaatasid nad mu Instagrami feedi ja tundsid, et tahaksid mõnda ''OMGLufthansaILoveYou’' postitust või olid lennujumalad minu poolt ja mul joppas kogemata. Ausaltöeldes on vahetevahel ikka täitsa tore, kui nõnda veab. Küll aga... natuke tundsin end seal istudes võõrkehana, sest mõistsin reaalselt - sa ju ei kuulu siia. Sa oled keegi jumbu Eestist ja siin su kõrval istuvad tähtsad inimesed, kes on selle koha eest maksnud kordades rohkem, kui sina (tegelikult oleks humoorikas, kui kõik need inimesed on siia kogemata sattunud ja mõtlevad samamoodi nagu mina tol hetkel).
Noh, mis siis ikka - keegi peab ju selle raske töö ära tegema, mis hõlmab salaja lennuki eesotsas asuva sildi ''Business Class'' pildistamist, veini joomist ja pilvede vahel metallist lauanõudega söömist. Ma võin selle töö enda peale võtta küll. Kokkuvõtlikult - minu silmis saab Lufthansa plusspunktid. Ja nad said ka oma postituse.
Elada - kuidas edasi?
See siin oli minu esimene blogipostitus tulevasest seeriast ‘’Sandra - Livin’ La Vida Loca 2017’’ ning loodan, et olete minuga ka edaspidi. Kui mitte iga päev siis võib-olla korra nädalas, minu tegemistel saate silma peal hoida ka Instagrami ja Facebooki vahendusel.
Võin juba praegu öelda, et see laager pole kujunenud selliseks, nagu ma seda nädal aega tagasi ette kujutasin. Sellest aga juba järgmises postituses.
Lisaks oleks mul teile üks palve. Olen peale oma läbi elatud ja kogetud 'kolme ja nulli' eluaastat suutnud välja mõelda, et elu pole mõtet elada ainult enda jaoks - elu peab elama selleks, et sa ise oleksid rahul sellega, mida sa teed ning need tegevused kedagi ei kiusaks kuid samas ka sind ümbritsevate inimeste olemist ilusamaks teeks. Igal inimesel peab olema missioon ja eesmärk oma tegudeks, mis teevad selle elamisväärseks ja põnevaks. Kui alguses oli minu eesmärk kergelt udune, siis nüüd saan väga hästi aru, et ma tõesti tahangi maailma muuta ja see kõik on reaalne, sest mu senine elu on seda tõestanud - kõik on võimalik, kui sa pühendud ja annad aega muudatustel settida. Donald Trump on USA president - KÕIK on võimalik!
Minu jaoks on oluline ning kalli hinnaga emotsionaalne kindlustatus, sest just selle pealt saan mina oma energia ja tuhhi.Elada - meeskonnana.
Seega, minu soov oleks kirjutada teile ja koos teiega asjadest, mis meid kõiki huvitavad ja motiveerivad endast parimat versiooni elama. Kas saaksime teha kokkuleppe, et annate mulle aeg-ajalt tagasisidet millest sooviksite rohkem lugeda? Kirjutaksin hea meelega just neil teemadel, KUI see ka minu eesmärkidega kokku läheb.
Teamwork makes the dream work!
Tahaksin kuulda teie tegemistest ning püüan iga mingi-ebamäärase-ajavahemiku järel püstitada ebamääraseajavahe küsimuse.
Hetkel olen aga enda üle üsna uhke, et hakkan kohe kirjutama viimast lõiku ning saan selle postituse juba õige peal üles panna - minu tänane eesmärk saab täidetud!
Soovin teile toredat nädalavahetust ja küsin oma esimese küsimuse, millele võite vastused anda kas siis oma peas, siin postituse all või neid minuga mõnel muul viisil jagada:
"Mis on kõige julgem tegu mille Sa kunagi oled ette võtnud?’'
Loe Sandra rajult põnevat blogi http://sandraraju.com/#blog!
Kommentaarid (0)