Tarmo Kink pole koondisesärgis mänginud üle kolme aasta. (Heiko Kruusi)

„Kui võtame aususe printsiibi, siis sa pead kutsuma Ungari kõrgliiga mehe kohale ja talle andma võimaluse end trennis näidata,“ sõnab vutimees Tarmo Kink (31), kelle viimane koondisemäng jäi 2014. aasta juunisse. „Ma olen alati valmis, aga koondisetreenerid lükkavad mu millegipärast ilusti kõrvale. Ma vihkan ebaausust.“

Pärast matši Tadžikistani vastu, kus Kink möllas platsil 45 minutit, pole ta järgmises rahvusesinduse matšis koosseisu kuulunud. Ääreründaja on pealtnäha rahulik  –  ise hindab ta Õhtulehega vesteldes oma pulsiks 60 lööki minutis –, kuid sisemuses tundub pulbitsevat.

Madjarite tippsarjas Mezőkövesd Zsóry (Mezökövesdi 17 000 elanikuga linna kohta kostab Kink, et seal elab üks hobune, kaks eeslit ning kaheksa inimest) eest pallides sai ta lõppenud hooajal kirja 25 kohtumist ning 3 väravat ja sama palju resultatiivseid sööte. Koondisekutset aga ei tulnud ega tulnud.

„Kui praegust koondist vaadata, siis on naljakas, et seal on mängijad, kel pole oma klubides variantigi mängu saada ja niimoodi juba viis aastat [selge liialdus - S.K.],“ tulistab taas vabaagendi staatust kogev Kink. „Ma ei hakka nimesid nimetama, aga neid pole mitte üks-kaks, vaid mitu.“

Enda arvates teenimatult koondisest kõrvale jäänud Kink langes valikust välja rootslase Magnus Pehrssoni aegu ning pole end Martin Reimi käe all mängiva esinduse nimekirja tagasi murdnud. Viimane on Kinki küll korra Mezőkövesdis vaatamas käinud, kuid teravamad hoobid saadab ta teele just Pehrssoni suunas.

„Magnus Pehrsson oli marionettnukk, seda teavad kõik,“ on Aivar Tiiduse käe all sirgunud mees otsekohene. „Ta andis enne Bosnia mängu ETV-le kommentaarid, et enne tema tulekut ei olnud siin mitte midagi ja ta pani vundamendi. Ma pidin kodus oksele hakkama [sellise jutu peale].

Lõpetage ära! Tarmo Rüütliga meeskond mängis play-off’is ja sa ütled sellised sõnad pärast seda, kui pole ise suutnud midagi saavutada. Kolm päeva [kaks – S.K.] hiljem sai ta Bosnias viieka ja pärast seda kinga.“

Pole rööbastel rong

Kuid see pole veel kõik. Kingil on palju südamelt rääkida. Järgmiseks viskab ta noole jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku suunas. Jalgpallur ise toonitab, et tegemist pole arvamuse, vaid kindla teadmisega.

„Ma arvan, et asi ei ole ainult Reimis või Pehrssonis,“ väidab Kink. „Seal on teine inimene vahel, kes seal kõvasti niite tõmbab. Jalgpall kuulub ühele inimesele ja tema annab käske, kes peaks koondises olema, kes ei peaks.

Tean, et kui kunagi oli minu ja Sergei Pareiko nimi paberil, siis öeldi, et neid kaht meest koondisse ei kutsu. Lõpuks mind küll kutsuti, aga Pareikot sel ajal mitte. See ei ole nali. Seda ütles mulle keegi, kes sel ajal oli Eesti koondise teine treener.“

Kink peab end eraelus väga rahulikuks ning sõbralikuks inimeseks, kes konflikte ei soovi, kuid tõdeb, et väljakul sõidab tal katus ära. Platsil on ta ülbe ning egoistlik, sest paipoisid süüakse ära. 17aastaselt Moskva Spartakisse siirdununa läks ta juba esimesel treeningul klubi U-21 meeskonna kapteniga karvupidi kokku, kuid enda eest seismine tõi talle respekti. Kas tema suhtumine on talle koondise vaatevinklist saatuslikuks saanud?

„Mul on vabadust vaja. Mind ei saa panna rööbastele sõitma nagu rongi,“ pillub Kink varrukast transpordimetafoori. „Võin nii mängida küll, aga siis ma olen samasugune torujupp nagu ülejäänud, kes ei ole võimelised ründes nii palju pakkuma.

Ma ei tea, et mul oleks kunagi distsipliiniga probleeme olnud, ma ei jää trenni hiljaks, ma ei klähvi vastu. Treeneri autoriteeti ei saa õõnestada ja kui mulle väljakul ülesanne antakse, siis ma teen seda, mida tahetakse.

Praegu on koondises kõik viielised, nii on väga raske jalkat mängida. On vaja kedagi, kes oleks teistsugune. Mis nii koondisetreeneril viga, kui kõik istuvad nagu sukad ja vaikus majas, aga mina tahaks, et minu võistkonnas oleks paar kahelist.“

Kas jalgpallisõbrad näevad veel kunagi Tarmo Kinki koondisesärgis murule lippamas? Mees ise usub, et pigem mitte – tema koondisemängud on mängitud.

Kuidas Prantsusmaa meister Tarmo Kingi asemel Inglismaa koondislase valis

Kink tunnistab, et on klubikarjääris nii mõnegi rumala valiku teinud. Emotsionaalse mängijana on ta tihti leivaisasid vahetanud. Middlesbrough aegu tunti tema vastu huvi Itaalia kõrgliigast ning Meistrite liiga veerandfinaali jõudnud klubist. Mehe oskuseid jälgis tihedalt ka toonane Prantsusmaa meistersats Lille.

„Lille’ga oli kõik kokku lepitud, nad hakkasid just Meistrite liigat mängima ning peaskaut, kes neile Eden Hazardi tõi, käis mind mitu korda vaatamas Inglismaal ja ka Eesti koondise eest,“ pajatab Kink. „Ta helistas, et tuleb pühapäeval ja räägib peatreeneri ja minuga uuesti läbi ja diil on korras. Pühapäeval aga helistas uuesti ja ütles, et president pani käe ette.

Nad tahtsid suurt mängijat ja nende suur mängija oli Joe Cole [Inglismaa koondises 56 mängu ning 10 väravat – S.K.]. Oleks aru saanud, kui oleks toodud tulevane täht või särav mängija, aga Cole oli pigem juba kustuv täht, see oli üllatus. Eks nimi Joe Cole on Joe Cole. Kink Tarmo pole ju Joe Cole.“

Jaga artiklit

13 kommentaari

Õ
õige jutt  /   14:55, 16. juuni 2017
nii kaua kui see Pohlak eesti koondise ees otsas on, ei saa sellest asjast asja. aint targemad inimesed (nagu Kink hetkel) saavad sellest aru
M
Mihkel Espoost  /   09:25, 16. juuni 2017
Ma pole ausalt öeldes siiani Islandi fenomeenist aru saanud,äkki on see siiski kobin.Siis on ka Eestil võimalus,aga rynnak peab paigas olema,kaitsjad ja väravavaht on olemas,treener ka.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis