INTERVJUU | Gheorghe Cretu: Eesti koondis on jõudnud tasemele, kus pöörame rasked olud enda kasuks

Gheorghe Cretu, Eesti meeskond on kasvanud võitjaks. Kui palju aitasid tänavusele triumfile kaasa kahe eelneva aasta Euroopa liiga finaalturniirid (2015. aastal jäädi neljandaks ja mullu tuldi esimeseks)?

Siin pole mingit kahtlust – väga palju! Meil on võrreldes varasemaga hoopis teine hoiak. 2015. aastal ei olnud me Poolas vaimseks pingeks valmis. Eelmisel aastal olime Bulgaarias juba pisut paremad ja nüüd oli meil võimalus Mehhikos näidata, et oleme veelgi arenenud. Olgugi, et tingimused olid väga keerulised.

Kas oskad välja tuua märksõnad, mis Eestile Mehhikos raskusi valmistasid?

Nii õues kui mängusaalis oli väga palav. Poolfinaali Mehhikoga oli tõeliselt raske mängida, sest matš toimus kõige kuumemal ajal ja Mehhikot toetas üle 3000 fänni. Pärast pikemaid pallivahetusi olid mängijad sunnitud käed põlvede peale laskma, sest õhku lihtsalt polnud. Õues oli tavaliselt 38-40 kraadi ja sees umbes 35. Meil, kes me pole selliste tingimustega harjunud, on alguses väga raske. Finaal peeti juba pisut varem, polnud nii kuum ja kohanesime paremini.

Servimine pidi Mehhikos tõeline kunsttükk olema.

Loomulikult, sest mängisime 1800 meetri kõrgusel. Täiesti hull värk! Umbes sama on ka jalgpallis, kui Tšiili ja Boliivia peavad oma kodumänge väga kõrgel. Isegi Brasiilial on nende vastu ülimalt raske. Pidime kaks päeva katsetama, enne kui servimise käppa saime. See näitas muidugi taas koondislaste oskust keeruliste oludega harjuda.

Eile õhtul selgus, et Eesti saab tuleval aastal ikkagi mängida Maailmaliiga teises tugevusgrupis, kuigi nädala jooksul on Maailmaliiga tuleviku osas kuulda olnud ohtralt erinevat infot. Kui õnnelikuks see meeskonda teeb?

Praegu on seda raske öelda, sest mul pole selle peale olnud eriti aega mõelda. Aga igatahes on tore, et Mehhikos võidetud tiitel annab meile võimaluse ka edaspidi Maailmaliigas mängida. Näitasime, et väärime seda. See on Eesti võrkpallile tervikuna väga tähtis – kohalikud treenerid saavad motivatsiooni juurde, alaliit saab süsteemi üles ehitada ja juuniorid näevad, et neil on tulevikus väljund olemas.

Mängijad saavad nüüd kaks nädalat puhata. Kuidas on lood peatreeneriga?

Mul on pisut keerulisem seis. Tulevad töised ajad – kolime perega Poolast taas Viini. Asju on tassida kõvasti, aga loodetavasti saan nädalakese Viinis veeta.

Ja mis siis saab? Kus Belgias peetavaks MM-valikturniiriks valmistute?

Jääme Eestisse. Esimese nädala oleme Rakveres ja siis siirdume juba Tallinna. Loomulikult peame ka mõne kontrollmängu, aga vastased pole veel teada.