SISSEELAMINE LÄKS VALUTUTLT
Viimasel ajal palju kajastatud ja endiselt kirgi küttev Brexiti ning immigratsiooni teemad ei ole puutumata jätnud ka siin, Suurbritannias, elavaid eestlasi. Eks ikka vahest visatakse mõni rassistlik kommentaar või ebasünnis nali. Kuna kohalikus tervishoiusüsteemis (NHS) töötab hoomamatul hulgal nii Euroopast kui ka mujalt maailmast pärit professionaale siis arvaks, et britid on nendega üsna harjunud. Sellegi poolest on minul isiklikult uute inimestega kohtumine alati veidi ärev – ei tea ju, mis seisukohal nemad parasjagu on. Igatahes, tuleb tunnistada, et dietoloogide osakond oli täis kõige abivalmimaid, sooje ja siiralt toredaid inimesi. Ilma pikema sissejuhatava jututa kuulsin kontoritest hõikeid stiilis ‘tere tulemast meie tiimi’ ja ‘sea end mõnusalt sisse’. Sarnaselt meie osakonnale pole ma haiglas õnneks kohanud ka ei vähemal ega rohkemal määral ebavõrdset suhtumist (ptüi-ptüi-ptüi). Mul on vist väga vedanud!
Cwm Taf Terviseameti kokkuhoidev dietoloogide tiim. Nagu pildilt näha, siis ka UKs on dietoloogia veel väga naiste domineeritav eriala.
SINUST SAAB DIABEEDI SPETSIALIST
Esimesel nädalal ajaplaaniga tutvudes olin kohkunud kui teatati, et pean suure osa praktikast veetma diabeedikliinikus. Enda juhendajat naljatledes tsiteerides pidi minust selle intensiivse perioodi lõpuks saama ‘’diabeedi spetsialist’’ (et segadust ei tekiks siis toitumise vallas ikka), mida iganes see ka siis ei tähenda. Oleks siis vaid nii lihtne. Sellest vestlusest juhendajaga sai piltlikult öeldes minu ellujäämiskursus avapaugu, sest ootused olid kõrged ja eks ma olin endalegi pinget palju peale kruvinud.
Paradoksaalselt, ei äratanud diabeet kui teema minus ülikoolis olles erilist huvi. Ilmselt oli see osaliselt tingitud õppejõu teisipäevasest monotoonsest monoloogist kahekümne viiele talle kalanägudega vastu vaatavale auditooriumile – mina nende seas. Kusjuures ma olen varemgi öelnud et enda visiooni järgi diabeedile spetsialiseerunud dietoloogi minust küll ei saa. Kõlab iganenult, aga kui palju näiteid too kulutatud klišee ‘ära iial ütle iial’ peab koguma, et seda päriselt ka tõsiselt võetaks? Keelde hammustades pean tõdema, et nähes kui suur roll on diabeetikute ravis toitumisel ja kui hea on kuulda patsientide tagasisidet, olen poolel teel konverteerimisele. Et kaotatud aega tagasi teha olid rongisõidud ja õhtud täidetud õppimise ja enda järele aitamisega.
ESIMESE TÜÜBI DIABEEDI KURSUS
Võtan vaevuks vabandada, et enne kui asja tuumani jõudsin, pidid sina, kallis lugeja, taluma pea kuussada sõna elufilosoofiat ja muud jura. Nüüd siis päriselt ka asja juurde. Nimelt oli esimesel nädalal ette nähtud osalemine ja dietoloogi aitamine esimese tüübi diabeetikutele mõeldud viiepäevasel kursusel. Minu arust pole eesti keeles sellele veel nime antud (kõik õed ja arstid kes te loete hõigake välja, kui tegelikult on), aga inglise keelest otse tõlgituna kõlab see umbes nii: insuliini annuse korrigeerimine normaalse toitumise alusel (ing. k dose adjustment for normal eating ehk DAFNE). Sisuliselt jagavad dietoloog ja diabeediõde omavahel koostööd tehes umbes kaheksale esmaselt diagnoositud või juba staažikamale esimese tüübi diabeetikule nõuandeid veresuhkru stabiliseerimiseks. Seda tehakse läbi süsivesikute kalkuleerimise ja siis vastavalt insuliini süstimise. Koolituse eesmärgiks on aidata patsientidel elada võimalikult normaalset elu, samal ajal hoides veresuhkru normpiirides ning vähendada pikaaegsete komplikatsioonide riske.
DAFNE struktureeritud koolitusprogramm sai alguse Saksamaal, kus kaheksakümnendatel väljendati rahulolematust tollal esimese tüübi diabeetikutele suunatud teadusmaterjalide madala kvaliteedi ja sellest tingitud kaheldava väärtusega nõuannete suhtes. Leiti, et pikaaegsete tüsistuste vältimiseks ning elukvaliteedi parandamiseks on vaja uudsemat terapeutilise hariduse sarnast lähenemist. See tähendab, parandada patsientide ravi, andes neile vajalikud teadmised ja seega sõltumatuse elada täisväärtuslikumat elu. Samadel motiividel, kuid tugeva skepsisega, külastasid britid sakslaste DAFNE kursust. Vastupidiselt nende ootustele, avaldas patsientide tagasiside, vähenenud hüpoglükeemiate arv ja alanenud glükohemoglobiin (HbA1c), brittidele muljet. Alates 1998. aastast on DAFNE laialdaselt kasutusel olnud nii UK-s kui ka teistes Euroopa riikides.
KIIRE ÜLEVAADE DAFNE KURSUSEST
Esimene päev DAFNEst oli esmaspäev, mis nagu tavaliselt uute gruppidega, algas sissejuhatuse, tutvustavate tegevuste ja isiklike eesmärkide püstitamisega. Vastused küsimusele ‘’Mida sa sellelt kursuselt ootad?’’ sai tahvlile kirja pandud, et siis reedel endile otsa vaadata ja näha, kas päriselt ka suuvahutamine seda väärt oli. Igale patsiendile valmistati ette väike tervituspakk, mis koosnes 124 lehelisest DAFNE töövihikust, leivaühikute taskuraamatust, diabeedipäevikust, leivaühikute:insuliini suhete tabelist ja muust ninnist-nännist. Egas seal pikka juttu polnud – kõik kibelesid asjaga edasi minna.
Esimeseks teemaks oligi diabeet ja selle põhitõed. Lühikese tunni aja jooksul arutlesime erinevate diabeeditüüpide, terve vs diabeetiku veresuhkru normpiiride erinevuste, insuliini otstarbe, diabeedi sümptomite ja ketoatsidoosi üle. Pean piinlikkusega ära märkima, et isegi poolenisti ‘’kõrgelt haritud’’ tudengina kuulasin pidevalt kõrvad kikkis, sest teadmistes oli lünki ja huvitavat infot vooris uksest sisse minutis korda kolm. Enesetunne läks veidi paremaks järgneva harjutuse, süsivesikuid sisaldavate toitude äratundmise, ajal. Selle jaoks asetasime lauale kuhjaga erinevatest toidugruppidest pärit toidumakette ja tegime väikse viktoriini, mille mõningad vastused üllatasid isegi pikaaegseid diabeetikuid.
Palju süsivesikuid sisaldavad näiteks pildil toodud muna-, maisi- või riisiportsjonid?
Lõunapausi ajal läksime kõik koos sööklasse, kus kalkuleerisime iga inimese toiduportsjoni süsivesikute hulga ning teisendasime sellele vastavalt süsitava insuliini doosi. Segaseid tundeid tekitas ühe vanema meesterahva poolenisti frustreeritud olek, sest talle oldi alati öeldud, et ta pidi sööma grammi täpsusega teatud hulga süsivesikuid igal toidukorral ja rangelt kinni pidama kellaaegadest. Selle tõttu tundis ta, et diabeet oli justkui kontrollinud ta tervet elukorraldust. Asja tõsidusest said kõik kursusel viibijad aru, kui ta nuuksudes teatas, et aastaid tagasi magas ta diabeedi pärast maha isegi oma tütre abieluvande ja sõrmuste vahetamise – ta oli parasjagu nurga taga ametis 70g süsivesikute sissesöömisega. Selle pärast oli ta vast rõõmsaim sell terve nädala vältel – aitasime tal ju ometi elu paindlikumaks muuta ja tõestada, et diabeedi diagnoos ei ole ilmtingimata vanglakaristus.
Et sind mitte surmani tüüdata, viin sind nädalast veidike kiiremini läbi. Järgnevate päevade tunniajased sessioonid hõlmasid süstimistehnika ülekordamist, infot erinevate insuliinide kohta, hüpoglükeemia sümptomite äratundmist ja selle õigeaegset ravi, süsivesikute kalkuleerimist, insuliini annuse korrigeerimise põhimõtteid, füüsilise aktiivsuse ja sellega seotud veresuhkru ostsillatsiooniga toimetulemist, toidupakendite lugemist, tervisliku toitumise algtõdedega tutvumist, tervislikul viisil kaalu kaotamist, alkoholi ja väljas söömisega hakkamasaamist, ketoatsidoosi testimist, haigete päevade reeglitega tutvumist ja rasedust. Tegelikult oli huvitavaid küsimusi, millest hargnesid välja pooletunnised diskussioonid, mitmeid. Et nii väljas söömise kui ka muid omandatud tarkuseteri üheskoos katsetada, suundusime neljapäeval kümnekesi kohalikku pubisse lõunatama. Ühe patsiendi unistus tellida pint õlut, pearoog ja magustoit ühel toidukorral sai järsku tõeks. Oh neid rõõmuhõikeid ja saluute! Olgu mainitud, et kursuse lõpuks saavutasid kõik osalejad normpiiris veresuhkru tasemed, mis mõnel nendest polnud aastaid kestnud jäigast elurežiimi järgimisest hoolimata, õnnestunud.
KÕIK REIPAS MEELEOLUS
Nagu ennist mainitud sai, vaatasime DAFNE viimased päeval ehk reedel nädala alguses püstitatud küsimuse vastused üle. Kogu töö ja vaev sai kuhjaga tasutud, kui tagasisidest järeldus, et kursus ületas inimeste ootusi mitmekordselt. Kõik murekohad said kaetud, põhimõtted üle korratud, küsimused vastatud. Seesamune meesterahvas, kes alguses pisarat välja kiskus, kuid siis hoopis meeleolukamaks muutus, lausus: ‘’Ma tulin DAFNEle, et pumba peale üle minna ja olin ette ära otsustanud, kui igav siin saab olema. Ma olen 10a diabeetik olnud ja poleks eal uskunud, et keegi võib mulle sellest veel midagi õpetada. Pean tunnistama, et iga päev kursusest oli minu jaoks sügav isiklik areng ja õppimiskõver.’’ Ka mina olin tunnistajaks grupi päev-päevalt tõusvale enesekindlusele. Ei ole paremat tunnet maailmas, tööpäeva lõpuks tead, et oled aidanud kellelgi kroonilise haiguse koormat paremini kanda või andnud elumuutvaid juhiseid tervislikumaks eluks. Peaks vist seda teemat edasi ajama?
Vaata Tervisefoorumi postitusi http://tervisefoorum.ee/.
Kommentaarid