Sundsöömine nagu igasugune muu sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi siduvaks vajaduseks, millega toime tulla on keeruline. Söömishäiretega inimeste arv aina kasvab. Häire algab tavaliselt nooruses, teismeeas ning avaldub eelkõige neil, kelle elukutse või hobi nõuab kõhnust, nagu modellid, tantsijad ja sportlased. Eesti kohta on uuringud välja toonud hirmuäratavad numbrid: söömishäirete algus on nihkunud järjest varasemaks – häire tunnuseid esineb juba 9-10-aastaste seas; üle poole 15-18 aastastest näljutavad end või teevad ekstreemselt trenni, et kehakaalu vähendada. Lisaks äärmuslikule kõhnumisele või ülekaalule on söömishäire tulemuseks muu hulgas masendusmeeleolu, ärrituvus, ärevus, keskendumisraskused, seedeprobleemid, neeru- ja maksahaigused, südame rütmi häired, lastel kasvu seiskumine. Juhistes soovitatakse sundsööjatele söögipäeviku pidamist, kalorite arvestamist, igasugusest magusast hoidumist, endale tegevuse otsimist ja sportimist. Palju on juttu ka psühhoteraapia vajalikkusest.
Unusta dieedid ja ole sina ise!
Eesti keeles ilmus hiljuti raamat Geneen Rothilt „Naised, toit ja jumal: ootamatu tee peaaegu kõige juurde“. Lõpeta enda muutmine ja ole sina ise! kõlab raamatu peamine sõnum. Unusta lõputud dieedid, kalorite arvestamine ja teiste nõuanded. Selle asemel saa tuttavaks iseendaga, oma tõelise sügava olemusega, teadvusta end igal hetkel. Roth kirjutab: „Kui sundsöömine üldse midagi tähendab, siis tähendab see enda hülgamist, kui elu läheb raskeks. Kui me ei taha märgata, mis toimub. Sundsöömine on eemaldumine olukordadest, mis pole sellised, nagu me tahaksime.“
Mil moel me ennast hülgame? Me ei kuula ennast, ei pane tähele, mida antud olukorras vajame, millest puudust tunneme. Selle asemel põgeneme, sest enda sisse vaatamine, oma tõeliste vajaduste selgitamine ja sisemise valuga kontakti loomine on ebamugav, sageli ka hullult haigettegev. Kui Roth viib läbi laagreid sundsööjatele, siis kuuleb ta osalejatelt sageli taolisi mõtteavaldusi: „Parem pean järgmist dieeti, parem teesklen, et asi on tahtejõus ja õige toidu söömises. Parem võtan veel tuhat korda kaalus maha, kui et vaatan tõelist ennast, kui et teen midagi iseenda teadvustamiseks, iseenda tundmaõppimiseks, kui et saan teada, mida ma tegelikult usun elu, armastuse ja Jumala kohta.“ Me põgeneme selliste hetkede eest, kasutades kõikvõimalikke viise – alkohol, sigaret, suhtlemine, treenimine, söömine, seks... Seda kõike selleks, et me ei peaks tundma valu olukorras, millest ei saa kenasti välja tulla.
Meditsiin ja toitumisspetsialistid otsivad pingsalt ülekaalulisuse põhjusi. On pakutud ebaregulaarset söömist, suhkruga liialdamist, kartuli ja liha samaaegset söömist, hormonaalseid häireid, pärilikkust jm. Kuid kõik see on põhjuse otsimine endast väljastpoolt ehkki vastus on, nagu elus sageli, me endi sees. Roth kirjutab: „Asume palavikulise kirega iga uue asja kallale, kuna meil puudub huvi oma jalgadel seista. Selle taga on veendumus, et „ma olen võimetu selle probleemi osas midagi ette võtma“ ning soov, et meiega midagi tehtaks; tahame, et miski muu meid aitaks. Aga kuna vastus ei ole seal, kust me seda otsime, on meie pingutused määratud läbikukkumisele.“
Teadvusta end igal hetkel
Mis oleks, kui sa vabaneksid söömissõltuvusest? Sa elaksid paremini, oleksid rahulolevam ja õnnelikum, su tervis oleks korras, sul oleks rohkem energiat ja sa jaksaksid rohkem. Oled ju seda väärt? Millest siis alustada? Ikka kõige olulisemast – enese teadvustamisest.
Me sirutame käe söögipala poole sageli ka siis, kui kõht pole üldse tühi. Põhjuseks on sees näriv uss – rahulolematus, ärritus, tühjus, üksildus vms. Ja sügavamale minnes leiame eest hirmu, et meid võidakse hüljata või ei armastata piisavalt või me polegi armastust väärt. Tulemuseks on rammus amps tühjuse täitmiseks ja kohe samas süütunne – „mis ma ometi teen, ma peaksin ju suutma enamat?!“ Kui sel samal hetkel, mil käsi sirutub koogi järele, peatud hetkeks, oled tõeliselt kohal ja pöörad tähelepanu iseenda sisse, siis suudad vahet teha, kas oled näljane või hoopis väsinud, kas tahad süüa või hoopis vihast jalgu trampida. Võib ehk olla, et sa ei tahagi küpsist, vaid tunnet, et sul on lubatud tunda end hästi, et sa oled naudingut väärt?
Oluline on siin oma keha kuulamine. Just keha ütleb, kas koged hetkel nälga või on kõht täis; keha kuulates märkad vahet mõnusal söögijärgsel rahulolul, mil keha lööb nurru, ja kurguni täis oleku tundel, mis vajutab su vastu maad. Kui sa oma keha ei kuula, on kõik sundsöömise lõpetamise katsed läbikukkumisele määratud.
Jah, selline enese teadvustamine pole lihtne. Esiteks saad sa teadlikuks asjaoludest, mis võivad teha haiget ja meenutada minevikust midagi, mida sugugi mäletada ei taha. Teiseks vajab niisugune igal hetkel iseendas kohal olemine igapäevast harjutamist, enesedistsipliini. Roth kirjutab: „Kaaluprobleem on etteaimatav. Me teame, mida kaaluprobleemide tekkides teha – piitsutada end, süüdistada end, süüa vähem sõõrikuid. Kuid tühjusse sisenemine, selle tervitamine, selle kasutamine enda paremaks tundmaõppimiseks, oskus eristada väljamõeldisi tegelikust tunnetamisest – see on juba radikaalne.“
Seega on enda, nii oma mõtete kui keha pidev jälgimine (mitte piitsutamine ega süüdistamine!) seoses söögiga ukseks, mis viib meid igal hetkel iseenda juurde tagasi. „Kas tahad süüa siis, kui sa pole näljane või ei taha lõpetada, kui kõht on täis, saad ikkagi aru, et on toimumas midagi, mis vajab su kaastunnet ja tähelepanu,“ ütleb Roth.
Aktsepteeri ja väljenda oma tundeid
Kui me oma tundeid ei teadvusta, vaid tõrjume neid ja püüame nad kuskile sügavale enda sisse peita, siis hakkavad tunded me elu juhtima – hirm tõmbab ligi hirmutajaid, viha kutsub esile vihapurskeid. Pema Chödrön („Kui kõik variseb kokku“) kirjutab, et negatiivne tunne „pole mitte halvaks uudiseks, vaid väga selgeks hetkeks, mis näitab meile, millistes kohtades hoiame end tagasi. Need hetked õpetavad meid kokkuvarisemise ja taandumise asemel elavnema ning tähelepanelik olema. Need on kui sõnumitoojad, mis selgitavad meile hirmuäratava täpsusega, kuhu oleme takerdunud. Selline olevikuhetk on parim õpetaja, olles õnneks alati meiega.“ Millist tunnet sa tunda ei taha? Mida püüad söögiga tuimestada? Kui uurime mis tahes üles kerkivat tunnet uudishimulikult ja leebelt, siis tunne rahuneb ja lahustub. „Ja pane tähele, et kui sa ei kasuta toitu enda välja lülitamiseks, siis tunned sa end tegelikult elusamana,“ ütleb Roth. „Ent lubades endal tunda ükskõik, mida, isegi kurbust, juhtub midagi muud, kui sa arvasid. Kui sa end maha ei jäta, siis elad teistsugust elu. Niisugust, millega kaasneb haavatavus ja õrnus ja haprus ja senine elumaastik muutub – see muutub haljendavaks, avaramaks, hingematvalt kauniks.“
Kui lõpetad võitlemise, leiad täiusliku iseenda
Roth teab omast kogemusest: „Paari esimese ampsu ajal, enne, kui oleme liigsöömisest oimetud, tundub kõik, mida tahame, võimalik olevat. Kõik, mille oleme kaotanud, on siin ja praegu olemas. Ja nii lepimegi kaotatud mina asendama toiduga. Ja kui toit on kord saanud headuse või armastuse või rahulolu sünonüümiks, valime paratamatult toidu, ükskõik, kui kõrged on panused.“ Kuid see, mida otsime – armastus, austus, kaastunne jpm – pole koogitükis ega karamelljäätises, otsitav on me sees.
Ära klammerdu järjekordse uue dieedi või treeningkava külge! Ära materda ega süüdista end, sest ka see on põgenemine. Uuri oma söögiga seotud mõtteid ja uskumusi, õpi end igal hetkel tähele panema, ole valmis tegelema ka ebamugavate teemade ja vanade valudega iseenda sees. Ja ühel päeval märkad rõõmuga, et sa ei vaja toitu selleks, et end elavana või väärtuslikuna tunda. Sa õpid end usaldama. Sa õpid märkama, et ümberringi on piisavalt tähelepanu ja armastust ka sinu jaoks. Roth julgustab: „Kui lõpetad võitlemise, kannatamise, iseenda lükkamise ja tõmbamise seoses toidu ja oma kehaga, kui lõpetad manipuleerimise ja kontrollimise, kui päriselt lõõgastud ja kuulad olemasoleva tõelust, valdab sind miski, mis on su hirmust suurem.“ Siis ei pea sa end rangete reeglitega piirama, punkte kokku arvutama ega iseenda „leidmiseks“ kodust kaugele sõitma. Sa ei pea end muutma, sest sa oled täiuslik.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta augustikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)