Tiina Männapsoo - „Lemmiklooma teine elu“, 2017, kirjastus Mytho, 56 lkFoto: Rahva Raamat
Raamat
27. juuni 2017, 12:56

ARVUSTUS | Kurb või lohutav? Lasteraamat kirjeldab lemmikloomade paradiisi teispool vikerkaart (1)

Mis saab meie armsatest karvastest ja sulelistest lemmikutest, kui nad ühel kurval päeval meie juurest lahkuma peavad? Kuhu nad lähevad? Kas nad mäletavad meid? Kui sügav saab olla side inimese ja looma vahel? Kindlasti on selliste küsimuste üle pead murdnud paljud lemmiklooma kaotanud inimesed, eriti lapsed.

Samad küsimused esitas endale „Lemmiklooma teise elu“ autor Tiina Männapsoo. Hiljuti oma esimest raamatut esitlenud arhiivipedagoog on suur loomasõber. Tema juures on erinevatel aegadel kodu leidnud kassid ja koerad, merisead, hamstrid, hakk ja viirpapakoi. Praegu elavad tema pool varjupaigast võetud kass ja koer.

Mõtted, et lemmikloomadel võib olla mitu elu, turgatasid Tiinale pähe 2004. aasta jõulude ajal. Sel kevadel oli ta päästnud hulkuva kassi küüsist argliku hakipoja, ravinud linnu terveks ning üritanud ta tagasi loodusesse viia. Lind ei olnud nõus lahkuma, vaid varjus Tiina õlal istudes tema pikkade juuste varju.

Hakipoeg sai nimeks Julius ning temast kasvas kena musta-halli kasukaga lind. Ootamatult heitis ta jõulukuul hinge. Perenaisel jagus pisaraid mitmeks nädalaks. Enne jõule nägi Tiina aga unes, et kuskil sügaval hangede vahel alustas Julius uut elu – sündis musta karvase loomana. Mõte loomade mitmest elust hakkas Tiina peas keerlema ja keerlema ning paberile jõudis esimene loomajutuke.

Raamatu peategelane on hunt Hallsaba, kes elab nagu koer ühes talus. Peres on poeg Joosep, kes peab hunti oma lemmikloomaks ning on talle nime pannud. Pererahvas ei luba Hallsabal õuest välja minna, kuid uudishimu saab loomast võitu ning ta läheb küla peale sealset elu-olu uudistama. Tema kodutee lõppeb kurvalt suure auto rataste all.

Hallsaba langeb läbi tunneli teisele poole vikerkaart ehk lemmikloomade paradiisi. Siin kohtub ta jänes Emmi, kasside Tinka ja Otokari, kilpkonn Rosiina, koer Freddy ning kurva rebase Sonjaga. Sonja oli sattunud inimeste juurde tillukesena. Tal oli olnud armastav perenaine – roheliste silmade ja punaste juustega tüdruk. Siis oli ta metsa viidud ja hüljatud.

Sonja jäi suures kurvastuses magama ning liugles mõõda liutoru lemmikloomade paradiisi. seal on ta üksildane ja kurb. Rebane teab, kui ilus tunne oli inimest armastada. Aga saada teada, et teda ei armastatud, tegi talle hirmsasti haiget.

Hallsabagi igatseb väga Joosepi järele. Ta saab teada, et tal on edasiseks eluks kolm valikut: kas olla hunt siinpool vikerkaart ja ilma Joosepita, minna Maale tagasi ja olla hunt, samuti ilma Joosepita, või minna tagasi Joosepi juurde mõne teise loomana.

Teised loomad räägivad talle, et tagasiminek endise pere juurde ei pruugi alati õnnestuda, ent kui soov on väga tugev, võib kõik õigesti minna. Üldiselt tundvat inimene ära selle looma, keda ta on armastanud, ka siis, kui see loom uutmoodi välja näeb. Eriti terased olla selles osas lapsed.

Hallsaba veenab Sonjat, et kui tema perenaine poleks teda armastanud, siis ei saaks ta olla lemmikloomana siinpool vikerkaart, sest lemmikloomaks saab ainult see, keda inimene on armastanud. Sõpradeks saanud loomad otsustavad minna tagasi Maa peale.

Tegemist on liigutava looga elust ja surmast, sõprusest ja armastusest. Peamiselt armastusest looma ja inimese vahel. Piinlik tunnistada, aga kohati kisub täiskasvanulgi silma märjaks. Niisiis sobib see lugu lugemiseks nii väikestele kui ka suurematele loomasõpradele.

Eelkõige pakub see jutustus muidugi tröösti. Enne või hiljem peab enamik lapsi mõne lemmikloomaga hüvasti jätma. Ilus on ju mõelda, et ehk ei ole karvase sõbra jaoks kõik veel möödas. Raamatut kätte võttes kahtlustasin, et ajaviiteks on see lapsele aga ilmselt liialt kurb lugemine, mis paneb lemmiku kaotusele mõtlema. Pärast lugemist võin öelda, et seda võib võtta ka osalt siin- ja osalt teispoolsuses hargneva fantaasiajutuna, mis näitab noorele lugejale, et tema vastutab oma lemmiku eest.

Kui lapsepõlvest peale saab selgeks, kui palju haiget võib loomale teha tema hülgamine, siis õpitakse tundma vastutust oma lemmiklooma käekäigu eest. Selliste lugude lugemine õpetab üldiselt ümbritsevast hoolima ja teistega arvestama.

Süngusepilvi hajutavad ka värviküllased illustratsioonid, mille on joonistanud autori tütar Mariana L. L. Hirv.