Aina rohkem olen hakanud kirjutama vaimse ja füüsilise tervise sidususest ja tähtsusest, kooskõlast. Ei kirjuta teaduslikke ega üliasjalikke artikleid, samas igapäeva muljeid ka ei heiduta. Küll aga on kõik postitused võetud mingist hetkeajendist, mis tundub hetkel minuga resoneeruvat. Miski, mis on justkui päevakohane.
Aina rohkem on päevakohane see, kuidas ennast armastama ja aktsepteerima õppida ning aina vähem see, millist spordilisandit peaks maksimaalse kasu saamiseks tarvitama ning mis kell süüa tuleks. Vaatan tihtipeale kaugelt meediat ja seda, kuidas ta meile igasugu imeasju pähe proovib määrida, et ise kasu teenida. Ei, tegelikult, osa spordilisandeid võivad isegi täitsa oma koha peal olla, aga keskmine inimene, kes ei tea makrotoitainetest midagi, võib väga vabalt nii suhkrut või valke üle tarbida, sest batoonikest või valgujäätist tundub justkui väga sobiv pärast trenni tarbida. Kes üldse teab, kas sa selle trennis ” ära teenisid”?
Mäletan, kui minagi kunagi käisin jõusaalis lihtsalt selle pärast, et trennis ju peab käima. Räägiti, et 3-4 korda nädalas peab, siis kaal langeb ja tervis hea. Tegelikult ei pea mitte midagi. Ennast armastama peab. See on vist ainuke tingimus – kõik muu tuleb loomulikult. Igatahes, käisin ka mina trennis sõudeergomeetrit või jooksulinti kulutamas mingi 10 minutit. Rohkem ei viitsinud, igav hakkas. Tegin jõutrenni teiste järgi. Natuke biitsepsit ja ja kõhulihaseid. Muidugi kükke, kuigi nad ei meeldinud mulle kunagi. Minu lemmikharjutused olid seotud käte ja õlgadega.
Ja ilmselt nii poole tunni kuni 40 minuti pärast ma ka pesema läksin. Ei olnud isegi higine mitte. Ja eks ma siis ikka olin midagi “head ära teeninud”. Ma ei ole jõusaalis käinud juba paar kuud käinud (sügisel ilmselt mingi liitumise kusagil ikkagi teen), aga mäletan ka viimastest kordadest neiusid ja kutte, kes tulid pärast mind ja lahkusid enne mind. Ja ka too aeg olin ma enda treeningutega väga napp – tegin kontsentreeritult kuni tund aega trenni.
Ei, tegelt on väga tore, kui te/me/nad üldse ennast liigutavad, aga arvata, et pärast trenni võib teadmatult endale midagi lubada või mõnda spordilisandit tarbida nii, et me ei tea, kuidas see meile üldse mõjub ja kas seda tegelikult vaja on, on minu meelest endale karuteene tegemine. Rääkisin ka enda viimase live-videos, et meie tervis on meie kõige kallim vara, miks siis paljud sellesse kõige vähem investeerivad? Ja ma ei mõtle ainult raha, vaid ka aega.
Üks asi on tarbida mingeid tooteid selle pärast, et keegi kuulus inimene seda soovitas, teine asi on uurida ja selgeks teha, kas sul seda üldse vaja on ning kui on, siis kuidas see sinu päevasesse kavasse ära mahub. Tänapäeval söövad nii paljud inimesed mingit sööki lihtsalt selle pärast, et nad on harjunud või et see maitseb hästi, on lihtne teha või poest kaasa haarata. Paljud ei adu ja ei oska oma päeva jooksul sisse ahmitud sööki vaadates nähagi, kas nad saavad sealt seda, mida keha tegelikult vajab. Meie keha on elusorganism ja selle eest tuleb samamoodi hoolt kanda nagu taimede eest, mida me kodus kasvatame või lemmikloomade eest, kellele me headparemat poputamiseks ostame.
Mina üritangi vist seda kontakti leida. Et vaim ja füüsiline leiaksid omavahel ideaalse koostöö. Seepärast on ka minu toitumisnõustamine teist laadi. Retseptidega kavasid ma ei tee, kuigi mine sa tea – kui mu asjad edasi arenevad, siis võib-olla suudan kunagi ka mingid vägevad kavad valmis teha, kuid kindlasti ei ole need kõigile sobivad. Minu kavad on praegu ja ka tulevikus ikkagi individuaalsed, olgugi, et baas on üks. Arvestan inimese eripäradega ja ei sunni tegema midagi, mis inimesele loomulik ei ole.
Sellepärast ma kutsungi ennast vaimseks fitnessiguruks. Tundus fäänsi niimoodi öelda lausa! Tegelikult neid neiusid, kes ka rohkem mõtlemise poolt oma blogimises kaasavad on küll, ma lihtsalt ei satu nende peale eriti, kuna ma ei ole ise eriti suur blogide lugeja. Vahel olen sattunud ja tean, et tegelikult kirjutatakse mõnes blogis küll kulda, aga välja ei julge ühtegi igaks juhuks tooma hakata. Aga miks ma eriti teiste blogisid ei loe, on see, et ma tahan oma pea selgena hoida enda arvamuse ja arusaamade jaoks. Teise blogi lugedes, isegi, kui ma seda teadlikult ei tunne, võib alateadvus tunda mingit võistlusmomenti – mida peaks paremini tegema, et lugejaid rohkem tuleks? Mida teeb tema teistmoodi? Jnejne.
Aga blogida on mõnus. Ma soovitan kõigile, kellel mingigi mõte on olnud, kasvõi salaja blogida. See aitab endas peituvatest mõtetest ka endal paremini aru saada. Ja kui selle kaudu saab veel teisi aidata, siis on ju lausa imeline! Ma tõsiselt loodan, et ka sina oled minu blogist endale vahel mõne killukese kõrva taha saanud panna. Ma tean, et suurem tarkus on alles ees!
Üldiselt aga tunnen, et minu kirjastiil läheb blogimisest natukene kaugemale ja ma lihtsalt hakkasin arutlema selle üle, et kas ma saan ennast blogijaks üldse kutsuda. Samas blogi tähendab enda mõtete avaldamist, vahet pole, kas ma räägin endast või mitte, seega tundub, et veel kvalifitseerun! Küll aga ei jõua ma ära oodata, kui saan valmis oma esimese raamatuga. Üle poole on valmis, aga see kõige asjalikum ja targem osa on hetkel kirjutamises ja see ikka võtab aega – ma ei taha mingi jamaga ka hakkama saada.
Enivei, see on ka üks põhjuseid, miks ma nii vähe viimasel ajal postitan. Kirjutan raamatut ja korraldan oma esimest mitmeosalist workshoppi! Tegus suvi! Kusjuures, selles postituses kirjutasin vist üldse üle pika aja väga palju jälle iseendast! Oh seda irooniat! Tuli väga kaootiline postitus, mõtteid igast kaarest, aga eks see peegeldabki seda, milline ma olen! Vägevat suve jätku sulle ja loodan, et sa oled üks neist, kellega kohtun juba 5. juulil kuueosalise workshopi esimeses osas
Loe teisigi Brena Fitnessi postitusi http://www.brenafitness.eu/category/blog/.
Kommentaarid (0)