Mart Treial | Videokohtunik minema! (10)

Kui sportlikus mõttes Maailmajagude karikaturniir mind üleliia ei köitnud, siis ühele järeldusele jõudsin selle käigus küll: videokohtunik (VAR) minema! Ja seda arvamust ei kujundanud absoluutselt eilses finaalis tšiillasele Gonzalo Jarale andmata jätnud punane.

Häirib hoopis see, et videokordused võtavad jalgpallilt tema eheduse ja inimlikkuse. Saan aru, et VAR täidab üllast ideed ausast ja õiglasest mängust, aga vabandage, staadion pole kohus, kust õiglust otsitakse ja eeldatakse. Kui kohtunik ei näinud, siis ei näinud, s**t lugu. Küll mõni mängija või pealtvaataja talle naabruskonnas hüva prillipoodi soovitab. Kõik osapooled ju teavad ette, et see käib asja juurde.

Mõtelgem korra, kui palju vähem jututeemasid meil oleks, kui VAR-süsteem juba ammust aast igast mängust steriilse lapiga üle käinuks. Ei mingit Maradona Jumala kätt, iirlaste viha Thierry Henry aadressil ega kummitusväravaid. Igav ju!?     

Rääkimata häirivatest, ebaloomulikest ja tempot tapvatest mänguseisakutest ning emotsionaalsest tohuvabohust, mille kõige krooniks saime ikka paar skandaalselt vale otsust (valele kamerunlasele punane + Jarale andmata jäänud punane).

Üldsegi, mis mõte videokohtunikel on, kui lõppeks läheb ikka peakohtunik ise ekraani juurde kordust vaatama?

Minu alternatiivne pakkumine VARile oleks mängijate tagantjärele karistamine, näiteks piinliku teesklemise või mõne esmapilgul märkamata jäänud küünarnukilöögi eest. See oleks igati okei, et mitte öelda vajalik.

Aga fikseerimata suluseisud, 50-50 otsused, Jumala käed ja muu põnev jäägu jalgpallifolkloristidele alles!