Foto: PantherMedia / Scanpix
Liigume
16. juuli 2017, 10:00

Mine PUHKAMA!

Keda ohustab ületöötamine?

Anneli Valdmann, arengukeskuse Avitus psühholoog

Miks keegi töö lõksu jääb, sõltub nii tööst kui ka töötegija isikuomadustest. Mõni töö pakub põnevust, mistõttu võib tõesti olla sõltuvusttekitav. Sotsiaalvaldkonnas hajuvad sageli töö ja vaba aja piirid, sest alati on keegi veel abita. Juhtidel on sageli uskumus, et ollakse asendamatud ning vaid nemad oskavad teha asju õigeks ajaks ja piisavalt hästi. Loovinimestel ja sportlastel, kellel töö on hobiks ja osaks identiteedist, on töö nii kaasahaarav ja huvitav, et igast võimalusest tahaks kinni haarata, samas kuhjub tegemisi üleliia.

Aktiivne faas vs puhkefaas

Meie keha on üles ehitatud nii, et aktiivsed faasid peavad vahelduma puhkefaasidega, nii elutähtsate organite töös kui ka organismis tervikuna. Puhkust on vaja nii ööpäeva lõikes kui ka pikemate tsüklitena.

Nii nagu ööpäevane unevajadus on erinev, on ka inimeste vajadus puhkuse järele veidi erinev. Samas pole kuskil inimesi, kes võiksid pikka aega seitse päeva nädalas aktiivsed olla, ilma et sellele järgneks kurnatus või läbipõlemine. Millal ja kuidas keha väsimusest märku annab, on individuaalne. Mõni peab puhkamata vastu aastaid, enne kui järgneb tagasilangus. Kuid selle võrra võib see olla ka väga ränk, näiteks depressioonitasandil läbipõlemisest väljatulek kestab vahel 1–2 aastat.

Aktiivne puhkus väsitab

Vahel arvatakse, et puhkus on kõik see, mida teeme pärast tööd, ja siis keha puhkabki. Kui see on aga millegi organiseerimine ja pidev askeldamine, siis läheb kõik ikka sama tempokalt edasi kui tööl olles. Aktiivne puhkus ja rohke suhtlemine, mille üle inimesed sageli uhked on, ei lase kehal tegelikult puhata, sest närvisüsteem on pidevalt aktiveeritud seisus.

Keha küsib rahu ja vaikust

Inimene vajab puhkamiseks vaikust ja rahulikult olemist, et organism saaks sisse lülitada aeglaselt tegutsemise režiimi. Nädalas peaks selliseid päevi olema rohkem kui üks. Pikema puhkuse ajal peaks rahulikke aktiivse tegutsemiseta päevi järjest olema aga rohkem. Kui tööperiood on olnud tihe ja pikk, läheb vähemalt kaks nädalat, enne kui keha suudab end aeglasele režiimile ümber lülitada. Korralik puhkus peaks seetõttu kestma minimaalselt neli nädalat järjest, muidu sügava puhkamise protsess ei käivitu või jääb poolikuks.

Artikkel ilmus täismahus Tervis Plussi 2014. aasta ajakirjas.