ARVUSTUS | Õppus Zapad: venelane on Tallinnas loetud päevadega (50)

Kui meenutada Vene klassiku Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“, siis seal avaldus põhimõte, et sõjaks võib valmistuda-harjutada peensusteni, kuid kokkuvõttes ei ole sellest mingit kasu. Kui algab lahing, on kogu kaardimaja, mida on ettevaatlikult ja pingsalt ehitatud, laiali löödud.

Selles mõttes on Leo Kunnase töö tänamatu. Kuidas võiks välja näha vallutuskäik Eesti suunal, seda ei tea keegi. Siiski, oma raamatuga „Sõda 2023“ käib Kunnas välja ühe versiooni, öeldes, et vaenlane – kelleks ei ole keegi muu kui meie idanaaber – jõuab piirilt mängeldes kolme päevaga Tallinna.

Aasta on 2023 ning venelased peavad enda lääneringkonnaõppust Zapad, mis kasvab üle sõjaliseks tegevuseks Eesti vastu. Tegu on, nagu võib raamatust lugeda, dokumentaalromaaniga, mis käsitleb veel sündimata sündmusi. Lause on paradoksaalne, sest nagu eespool juba mainitud, ei saa vaadelda pidamata sõjakäike. Seda nendib tegelikult ka Kunnas ise. Usutavasti ei teeks raamat heameelt ka dokumentaalromaani žanri pioneerile Truman Capote’ile, kes enda raamatus „Külmavereliselt“ tegeles konkreetselt asjaosalistega, kes otseselt või kaudselt olid seotud 4-liikmelise Clutteri perekonna mõrvamisega 1959. aastal Kansases. Tõsi, Kunnas esitleb infot, millel tema kontseptsioonid põhinevad, kuid kokkuvõttes jäävad need ratsoonaalseteks, mõttelisteks malekäikudeks, mida Kunnas mängib läbi enda peas.

Kui uskuda endise ohvitseri sõnu, siis ei ole keegi pannud kahtluse alla mõtet, et venelaste õppus ei võiks sõjaretkeks muutuda. On ju venelane marssinud sarnastel põhimõtetel näiteks Gruusiasse ja Ukrainasse. Samas ei võeta riigikaitse otsustavamates rühmades–asutustes raamatut üleliia tõsiselt – see on rohkem fiktsioon. Mõningaid probleeme siiski tunnistatakse, näiteks juhtimine, sõjaaja isikukoosseis.

Teatavasti on venelane pidamas just sel aastal õppust Zapad, mistõttu on kirjastus raamatu ilmumisega saanud tõelise peavõidu. Viimase kuu jooksul pole möödunud ühtegi nädalat, mil uudistes ei oleks kuulda midagi venelaste sügisese suurõppuse Zapad kohta. (Lühi)uudistes võtavad sõna nii Eesti kui NATO eksperdid ja tähtsamad ninamehed. Arvatavasti jätkub see trend sügiseni. Pole mingi uudis, et Zapad on suure löögijõuga õppus, mis võib joonistada ümber Läänemere mõjusfääri.

See, mida toovad tuleviku Zapadi õppused, sellest on praegu võimatu rääkida. Kuid kahtlemata oleneb see osalt sellest, millise hoiakuga ja kuidas arendatakse Eesti kaitsevõimet. Toetudes liialt NATO-le, seda just eelkõige sümboolses väärtuses – NATO on Baltikumis –, mitte reaalses sõjajõus – arvuliselt on pole sellest venelasele vastast –, nagu iseloomustab Kunnas praegust olukorda, ei pea me kaua vastu. Raamat räägibki kahest erinevast versioonist: kuidas venelane täiskäigul Tallinna jõuab ja kuidas talle pidur peale tõmmatakse. Suurem aur on siiski esimese versiooni peale läinud.

Endise tegevväelasena ei hoia jutustaja, kes on Kunnase alter ego Peeter Tergens ja tuttav juba Kunnase varasemast raamatust „Sõdurjumala teener“ (2001), rääkides Kunnase kujunemise loo, sõnadega tagasi. Vitsa ja nüpeldamist saab nii NATO, kellel pole piisavalt jõude, et Vene sammudele samaväärselt vastata, kui ka Eesti, kes ei kasuta piisavalt hästi ära olemasolevat kaitseressurssi.

„Tänapäeval ju ei teenita, vaid käiakse tööl – kaheksast viieni nagu kontorirotid. Mis mõtet oleks alustada sõda öösel kell neli ning anda löök staapide ja väeosade pihta, kui ohvitserid ja kaadriohvitserid rahulikult kodus magavad?“ (lk 8).

Raamatu tugevus peitub just selle ideelisuses. Sõda kui selline, mida vähesed eestlased suudavad reaalselt ette kujutada, tuuakse hulga samme lähemale. See on midagi palju suuremat ja kohutavamat kui internetis ringlevad videod, rääkimata „tõestisündinud“ Hollywoodi sõjafilmidest. Purustatud linnad, hukkunud lähedased, anarhias ühiskond – seda ja palju rohkemat ei osata enam ette kujutada. Tallinna 1944. aasta märtsikuu pommitamisest on liiga palju aega möödas ja viimased vene tankid 90ndatel pauku ei teinud.

Rääkides teose nõrkusest, tuleb mainida lugu ja selle jutustamist. Kaasates nii kaitseväelaste kui tsivilistide perspektiive, jääb lugu ja tegelased kahetsusväärsel kombel ikkagi kaugeks. Tregensite perekonnast, kelle silme läbi nii Koljati – venelase edukas rünnak – kui Taaveti – venelase ebaõnnestunud rünnak – sündmusi räägitakse, saab ja jääb kõige lähedasemaks ikkagi pereisast kaitseväelane Peeter. Suuresti tuleneb see keelelistest nüanssidest. Tekstis domineerib sõjakeele ökonoomsus, mis oma nappides sõnades ja otsekohesuses ei anna palju ruumi lugejapoolsele loomingulisusele. Kui sõjategevus ja Peeter mõjuvad usutavalt, jäävad tsivilistid lõppkokkuvõttes samuti napisõnaliselt otsekoheseks, leppides üsna kergelt (sõjalis-dramaatiliste) olukordadega ning saades neis enamasti üllatava kergusega hakkama. Aga taotlus on ju olnud vastupidine: kontrastid selle vahel, kuidas näeb asju sõjaväelane ja kuidas tsivilist.

Kokkuvõttes on tegu väga mahuka ja detailse raamatuga, mis oma teema püstitusega pakub kahtlemata huvi. Loodetavasti jäävad need stsenaariumid siiski fiktsioonikaante vahele, mitte et neid peaks ühel päeval ajalooõpikutest lugema.