Liigume
26. juuli 2017, 11:00

Mida näitab KEHAMASSIINDEKS? (1)

Rasvunutel suureneb keha liigse rasvasisalduse tõttu risk haigestuda erinevatesse haigustesse, nagu teist tüüpi diabeet, südame-veresoonkonnahaigused, tugi-liikumiselundkonnahaigused ja mõned vähkkasvajate vormid. Märgatav rasvumus on otseselt seotud nii kehalise võimekuse langusega kui ka raskustega igapäevatoimingute tegemisel. Sõltumata sellest, kas rasvakogust hinnatakse kilogrammides protsentuaalselt kehamassist või anatoomilise jaotuse järgi (nahaalune/siseorganite või kõhu/kehatüve rasv), ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata ühte eralduspunkti normaalse ja tervisliku kehamassi ning ülekaalu vahel. Terviseriskid suurenevad aste-astmelt rasvumise suurenemisega.

Lihtsaim ja levinuim viis ülekaalu hindamiseks on kasutada kehamassiindeksit KMI (ingl body mass index BMI). KMI on seotud üldise suremuse ja haigestumusega. Täiskasvanute madalaim suremusaste (ja haigestumus) langevad kokku KMI-ga, mille väärtus on 22–23. Vastavalt WHO definitsioonile, on täiskasvanutel normaalne KMI vahemikus 18,5–24,9 (tabel 4.11). Ülekaalu terminit kasutatakse kergelt suurema KMI korral ning rasvunud on need, kelle KMI ületab 30.

Normaalkaalust oluliselt erinev kehamass on terviserisk. Rasvumine on olukord, kus keha rasvasisaldus on tõusnud sel määral, et see võib tõsta tugevalt paljude haiguste (nt SVH, diabeet, liigeste probleemid) tekkeriski. Üldiselt kehtivad tabelis 4.11 toodud KMI näidud kõikide Põhjamaade rahvaste kohta. Kaalumäära kehtestamisel ülaltoodud tabeli järgi tuleb meeles pidada, et erinevused kehamassiindeksites võivad olla tingitud keharasva sisaldusest ning rasvajaotumisest kehas, mis omakorda on sõltuvad vanusest, soost, rahvusest, sportlikust treeningust ning rassist. Seetõttu tuleb üksikisiku tasandil kasutada KMI hindamist individuaalselt. Näiteks võivad suure lihasmassiga sportlased selle klassifikatsiooni järgi osutuda ülekaalulisteks. Seepärast peaks rasvumist lisaks KMI-le hindama ka vöö- ja puusaümbermõõdu järgi.

Imikute ja laste ülekaalu hindamiseks on parem kasutada spetsiifilisi vanuse järgi kohandatud kehamassi- ja kasvukõveraid, mis arvestavad pikkust ja kehamassi, kuid on olemas ka spetsiaalselt lastele koostatud KMI graafikuid. Rahvusvaheliste uuringute puhul tuleks teiste maade tulemustega võrdlemise õigsuse tagamiseks kasutada WHO kaalu-kasvu graafikuid, Eesti-siseselt on õigem kasutada Eesti lastearstide poolt koostatud kaalu-kasvu graafikuid.

Vananemisega kaasneb kehapikkuse ja -kaalu ning KMI vähenemine, mis on peamiselt põhjustatud lihasmassi vähenemisest ja keha rasvasisalduse tõusust. Need muutused viitavad sellele, et optimaalne KMI on noortel täiskasvanutel võrreldes vanemaealistega erinev. Üle 65 aasta vanuste inimeste soovitatav kehamassiindeks on 23–29,9. On uuringuid, mille alusel alla 23 KMI-d loetakse üle 65 aasta vanuste inimeste puhul isegi alakaaluks, samas, kui pisut kõrgem KMI võib aidata hoida luude tihedust ning kaitsta seeläbi paremini osteoporoosi eest.

Allikas: Eesti toitumis- ja liikumissoovitused (2017).