"100 silmapaistvat Eesti naist", koostaja Martin Kivirand, 2017, Paradiis, 216 lk
Raamat
25. juuli 2017, 18:10

ARVUSTUS | "100 silmapaistvat Eesti naist" – valik, millega saab vaielda

Kellegi või millegi seast kõige-kõigemaid pjedestaalile tõstvad ülevaated tekitavad lugejas pea alati kihku koostaja valikule vastu vaielda. Mõte hakkab juba sisukorda uurides arutlema, kuivõrd me esiletoodud nimekirjaga nõustume ja miks. See võrdlushasart ongi ehk nende suurim võlu ja annab hästi tunnistust, et liialt tõsiselt ei tohi ühtegi taolist väljanopet võtta.

Martin Kiviranna koostatud raamatust leiab ülevaate 100 märkimisväärsest naisest, kes jätnud ereda jälje meie aja- ja kultuurilukku. Tutvustatakse kirjanikke ja näitlejaid, muusikuid ja kunstnikke, sportlasi ja tippteadlasi. Ka kahte naist, kes osalesid meie Vabadussõjas ja keda autasustati teenete eest Vabadusristiga.

Peab au andma, et kogumiku tutvustus rõhutab tabavalt: tegu pole teatmeteose ega entsüklopeediaga, vaid silmaringi avardava meelelahutusliku lugemisega. Samuti rõhutab raamatu kokkupanija, et silmapaistvaid naisi on Eestis elanud ja tegutsenud tublisti rohkem kui 100 – selline on olnud tema subjektiivne valik.

Minu arust on teenimatult kõrvale jäänud ooperilaulja Anu Kaal, rahvusvahelise tunnustusega baleriin Age Oks ning tervendaja ja hingetohter Luule Viilma. See-eest on pikitud tunnustatud naiste hulka Raja Teele – kirjanduslik karakter, kes kätkeb endas tarmukale eesti naisele iseloomulikke jooni.

Sääraste ülevaadete puhul on enamasti olulisel kohal mitmekülgsus. Näib, et see on eesmärgiks olnud siingi. Kummatigi on koostaja lugupidamise pälvinud meie mitmed moekunstnikud, ent tunnustatud naiskunstnikest ja -graafikutest on mööda mindud.

"100 silmapaistvat Eesti naist", koostaja Martin Kivirand, 2017, Paradiis, 216 lk Foto: apollo.ee

Põnevaid fakte leiab nii mõnegi. Lugeja saab teada, et 1917. aastal esimesel Eesti naiskongressil nõuti naistele meestega võrdseid õigusi. Selgub, kes oli lauljanna, kes esimesena tutvustas välismaal meie rahvalaulu ja kes oli esimene aasta sportlaseks valitud naine. Samuti see, kes meie naistest pidas esimesena rahva ees kõnet ja kes pani esimesena kirja oma memuaarid. Nüüd tean, kes tõi Eestisse emadepäeva tähistamise kombe ja et maailma hõivatuim dirigent on Eesti naine.

Kui pisut norida, siis Marju Lauristini puhul oleks võinud ka isa ära märkida, Liina Reimani puhul pajatada tema sõrmuse teekonnast näitlejannade hulgas ja feministist ajakirjaniku Lilly Suburgi puhul mainida seost Lydia Koidulaga. Keelekasutuses häirisid kohati sõnakordused.

Tõstaksin esile maitsekat kujundust, mille autor on Heiko Unt. Kaanekujundus on sinimustvalge. Iga käsitletava naise tutvustuse kõrval on tema foto ovaalses raamis ja inimest iseloomustav tsitaat, mõte või luulekatke.

Nii, nagu koostaja märgib: olgu see raamat omamoodi kummardus kõikidele Eesti naistele. Ilmselt mitte juhuslikult Eesti vabariigi 100. aastapäeva kanti ajastatud raamat sobib väärikaks kingituseks. Võrdõiguslasena, mitte naiste eelisõiguslasena jään aga ootama teost "100 silmapaistvat Eesti meest".