Minul on oma uskumused ning Sinul on Sinu omad - enda uskumusi väljendades ei soovi ma kuidagi Sinu omasid kehvemaks muuta ega naeruvääristada. Palun - ära sedasi arva, käesoleva sündroomi nimi on vaid meie-mitte-klappiv-huumorimeel või siis minu-terav-keel. Pole veel suutnud otsustada kumb, ehk combo.
Mida ma soovin öelda on see, et kui Sina oma meelevaldsetesse mõtetesse täiel rinnal usud, siis mina austan Sinu otsust ning elan Sulle ka aeg-ajalt kaasa. Kui mina aktsepteerin Sind, siis loodan, et ka Sina aktsepteerid mind.
Nii minu kui ka Sinu elud on liiga lühikesed, et neid kellegi teise sõnade ja kergekäeliste ennustuste järgi seada. Sinu elu algab siis, kui Sa iseendasse uskuma hakkad mitte siis, kui kaardid nii ütlevad.
Küll aga usun ma sellesse, et kõik mis meie eludes juhtub, juhtub mingi põhjusega. Nii põletavalt head kui ka karmilt külmad olukorrad - tuhanded hetkelised tänavakohtumised, mitmed erinevad klienditeenindajad, sõbrad-tuttavad, romantilised suhted, õpetajad, õpilased ja poolakatest hääletajad, kellele Sa esmaspäeva hilisõhtul Kadaka tee ääres jalutades Uberi peale sokutad. Ma usun sellesse, et energia, mille Sa välja annad, tuleb kaarega tagasi - nii soe kui ka külm energia. Kaare pikkus, kõrgus ja marsruut sõltuvad aga sellest, kui avatud Sa ise oled ning kui lahtise meelega uusi emotsioone ja kogemusi elule ligi lased.
Ma usun sellesse, et headusega nakatad ja tõmbad Sa ligi häid inimesi. Läbi viisaka ja sõbraliku suhtumise kõigesse ja kõigisse enda ümber on Sul võimalus ka teisi suunata. Muuta mitte, mõjutada ning suunata küll - otsus ja muutus peavad tulema iga inimese enese seest ja selle otsuse peame vastu võtma meie ise.
Iga naeratus on algatatud kellegi teise naeratuse poolt ning inimesed, kes Sind ümbritsevad, mõjutavad Su elu - muutuse suuna valid Sina, sest ainus kes Sinu elu eest vastutab oled Sina ise. Ole tähelepanelik kelle Sa enda ümber koondad ning kellele oma väärtuslikku aega jagad - Sul on ööpäevas vaid 24 tundi. Aeg on meie suurim väärtus - seda tagasi ei saa.
Paljud olukorrad meie eludes ei ole meie endi süül tekkinud - force major, see vääramatu jõud, can be a real bitch. Küll aga oleme me vastutavad selle eest, kuidas me ette tulnud olukordadega hakkama saame ning neid lahendame. Kui sõbra väikest last hoides ta Sulle särgi peale oksendab, siis suure tõenäosusega ei olnud see Sinu süü. Laps on laps ja ikka juhtub.
Küll aga oled Sa vastutav selle eest kuidas antud olukorras edasi reageerid - kas süüdistad väikest kodanikku oma probleemides ja käid beebioksese särgiga Pärnu hädapasuna häälega mööda linna ringi või lähed koheselt särki pesema. Kaardid on kehvad aga valik on sellegipoolest Sinu. Elu ka vahetevahel oksendab meile pluusi peale. Kui see juhtub, võtad ta seljast, oled natuke aega abitu ja alasti kuid pesed end puhtaks ja liigud edasi. Mida kiiremini end liigutad, seda kiiremini kuivaks saab. Elu mida Sa elad on Sinu oma ja organiseerida - Sina ise otsustad kuidas ja kui nobedalt reageerid.
Kui oled ametikohal, mis Sulle ei meeldi, siis ei ole Sul voli lakkamatult kaevata selle üle, kui raske töö või kuri boss Sul on ning kontoritoolid on kõvad ja märkmepaber on ruuduline mitte joonitud. Lisaks kõigele on ühel töökaaslasel eriti kohatud naljad.
Ja see uus kohvimasin mis kontorisse toodi ei lase Sul öösiti magada, sest kohv on tasuta ning selle liigne tarbimine tekitab ärevushäireid.
Kui töö ei meeldi, siis tule ära ja otsi midagi muud. Kui otsustad seda mitte teha, siis ving jätta. Kas muuda ise oma elu paremaks või lihtsalt - ole kuss, negatiivsus tappis kassi. (Või oli see uudishimu?)
Ja ära joo seda paganama neljandat kofeiinikruusi kui Sa ka ise aru saad, et see Sulle hästi ei mõju - mis siis et on tasuta.
Astu. Masinast. Eemale.
Punkt.
Elu on väikeste asjade ja juhtumiste kogum, mis kokku pannes annavad kokku ühe suure pildi. Nagu pusle - mõned tükid klapivad omavahel ja teised mitte. Küll aga, see kui üks osake kohe ei sobi ei tähenda, et teda edaspidi vaja pole.
Anna aega - klapita edasi, leia õiged tükid aga ära protsessi pooleli jäta.
Pane tähele, mis nõu inimesed Sulle annavad - kas nad on pigem ‘’pidurid’’ või ‘’woo-hoo’’ tüübid, kuidas reageerivad Sinu elus juhtunud heade asjade uudistele, mis moel nad avavad neile antud kingitusi ja kuidas nad peale ärkamist sinu liigenergilisele hõikele ‘’Tere hommikuuuuuuust!’’ vastavad.
Viimasel ajal (jah, tunnistan, et olen seda varasemalt üsna sageli teinud) püüan ma inimesi mitte sildistada, üldistada ning hukka mõista. Selle asemel püüan ma võimalusel mõista ning nende tegusid oma pilgu läbi ratsionaliseerida. Küll aga... on olukordi, mille järgi ma eeldusi ja järeldusi teen ning need on lihtsad, elulised asjad. Ma jälgin, kuidas inimesed kohvikus ja restoranis teenindajatega suhtlevad, kuidas neile vastavad ja kas ning millise tooniga neid tehtud töö eest tänavad/kritiseerivad. Ma jälgin kuidas nad suhtuvad endast oluliselt noorematesse ja vanematesse inimestesse, mida teevad peale poodlemist ostukäru või -korviga, kuidas reageerivad kriitilistele või kiitvatele kommentaaridele füüsiliselt pingutust nõudvas situatsioonis - eriti võistlusrajal või raskel treeningul. Jälgin, kuidas keegi metsarajal matkates endale ämblikuvõrgu näkku kinni tõmmates reageerib või kuidas ja milliste sõnadega vastavad neile tehtud (loe: kingitud) komplimentidele. Märkide lugemine baseerudes taustainfole on hea oskus mida omada - need on infokillud ja väikesed nüansid elust enesest, mis kokku pannes annavad kamraadi kohta palju infot. Lisaks tead Sa järgmine kord, millisega sõpradest minna restorani ning millisega metsa matkama.
Ma usun sellesse, et kadedus, klatš ja vihakõne on vaid põgenemine ja iseenda ebakindluse peitmine millegi taha, mida Sul enesel võimalik kontrollida on - kui iseendaga hakkama ei saa, siis vähemalt kellelgi kõrval läheb kehvemini ja selle välja ütlemine ning sellele tähelepanu juhtimine viib fookuse enda muredelt kõrvale.
''Huh! Naabri-Maret on 5kg juurde võtnud, ma olen ainult 4!’'
Usun sellesse, et ebaviisakusele pole mõtet samaga vastata, sest see lisab vaid õli tulle - leegile liiga lähedal seistes võid ka ise põletada saada.
Ning ma aina rohkem usun sellesse, et mitte miski pole võimatu kui seda väga tahta ja usun, et perfektsionism on pigem (nakkus)haigus mitte voorus ning kiitust vajav iseloomuomadus. Usun muusika + päris vestluste meditatiivsesse ning taastavasse jõudu ja sellesse, et puhkus on tugevatele. Väsinuna kipume vastu võtma ebaratsionaalseid otsuseid ja tegema lihtvigu, millest me õppida ei suuda, sest kurnatus ei lase ratsionaalselt mõelda. See tekitab omakorda pingeid meie omavahelistes suhetes. Teadvustan endale, et vahetevahel tuleb rääkida ebamugavatel teemadel, sest läbi selle jõuame lahendusteni kiiremini. Üleüldse on omavahel rääkimine kogu meie olemise võti - pahameele enda sees hoidmine on justkui mürgi joomine, samal ajal lootes, et teine inimene mürgitub. (kellegi väga kuulsa inimese tsitaat).
Keha teeb seda, mida mõistus usub ning negatiivne vestlus iseendaga ei saagi paremat elu luua. Lisaks, palun tea - Sul pole alati õigus ja tihti algab muutus alguse Sinust enesest. Teiste süüdistamine ei muuda olukorda paremaks vaid lükkab Sind lahendustest eemale. Sa ei saa oksendava beebi peale pahane olla, küll aga saad Sa olla pahane selle peale, et ta kohe peale söömist kätte võtsid ja mööda tuba ringi keerutasid.
Ma usun sellesse, et iseenda armastamine on hädavajalik ning 100% emotsionaalse hügieeni küsimus mitte isekalt egoistlik tegu. Kui Sa iseendaga rahul pole, siis ei saa ka keegi teine Sind armastada.
Ma usun, et mõned inimesed ongi loodud Sinu elust vaid pelgalt läbi rändama - seda külastama aga mitte Sinu ellu jääma ning ainus mida teha saame, on lasta neil minna ning hea sõna ja emotsiooniga meenutada.
Mis oli nende külaskäigu põhjus?
Ma oma peas siin vaikselt mõtlen - need kes peavad jääma, need jäävad ka siis, kui teie vahel on tuhanded kilomeetrid, liiga paljud reisitunnid ja arvukad WIFI ühendused.
Lase end vabaks, sule silmad ja loe kolmeni - mõtle oma peas välja 2 asja, mis on sinu jaoks siin elus olulised. Pere, lapsed, koduloomad ja suguvõsa praegusel hetkel arvesse ei lähe. Mis on SINU sisemise ‘’mina'' jaoks olulised. Kirjuta need üles - paberile.
Kui soovid, siis saada minule - ma hoian nad kindlas kohas ja tuletan vajadusel meelde. Aadressi saad minu käest.
Hoiame, armastame end ja mõtleme rohekem sellele, kuidas igal õhtul õnnelikul uinuda olla mitte hirmu ja kibedusega hommikut oodates magama jääda. Mõtleme sellele, kuidas oodata samasuguse põnevusega esmaspäevi nagu me oleme õppinud ootama reedeid ja seda, et Sinu riiki ei tee paremaks mitte ainult poliitikud vaid Sinu riik oledki Sina ise. Kui Sa tahad paremat elu, siis pead sellesse ise kogu hingega panustama mitte ootama, et keegi teine seda Sinu eest teeks.
Mõelge vaid, kui me kõik hooliks ning panustaks vaid veidike rohkem - milline meie ühine Maailm veel siis olla võiks.
Uurime välja?
Vaata Sandra Raju blogi http://sandraraju.com/#blog.
Kommentaarid (0)