Nõmme kabetreener hoiab lapsed pätitegemisest eemal ja paneb koolis paremini õppima (5)

„Ma tegelikult nii impulsiivne pole, aga kabe ajab mind vaimustusse,“ tunnistab kabetreener Heinar Jahu (84) kõikvõimalikku kabega seonduvat kraami lauale kuhjates. Aga kabemängust veel enamgi vaimustuses on Heinar noortest kabetajatest, keda ta Nõmme noortemajas treenib. Heinar toob oma kabelaudu ja -raamatuid täis nahksest portfellist välja pataka valgele paberile prinditud tabeleid. Noorte meistrivõistluste medalivõitjad alates 2000. aastast. „Rohelisega on nõmmelased, valgega on ülejäänud Eesti,“ seletab Heinar. Tabel on roheline. „Võib kiidelda!“

Siiski jääb kabe grand old man tagasihoidlikuks. „See ei ole minu teene, lapsed mängivad ise!“ Ühel turniiril olevat lapsevanem Heinari juurde tulnud ja öelnud, et saab nüüd aru, kui rasket tööd laps teeb. Kord oli majas Nõmme linnaosa valitsuse haridusosakonna juhataja. „Kiikas lahtisest uksest sisse ja küsis, kas need lapsed ikka vabatahtlikult siia mängima tulevad,“ naerab ta. „No kuidas ma siis teistmoodi saaks!“

Hoiab noored pätitegemisest eemal

Heinari sõnul arendab kabemäng iseseisva töö tegemise võimet ja mõtlemist. Paljud lapsevanemadki on talle öelnud, et pärast kabemänguga alustamist on hinded paranenud. „Ja nendel lastel pole aega mina õue jõlkuma ja pätti tegema - suitsu ja narkootikume,“ seletab Heinar. „Ma ikka koorman neid üsna maksimaalselt!“

Pruun kabeportfell tundub põhjatu. Heinar toob sealt välja kaks raamatut, mis näevad välja, nagu iga äkilisema liigutuse peale pudeneks need tolmuks. Need on 216 aastat vanad kaberaamatud Prantsusmaalt, mille Heinar peagi kabemuuseumisse viia plaanib. „Tegin nende raamatute põhjal lastele treeninguid,“ muigab Heinar. Kui keegi mäletab telesaadet või lauamängu „Targem kui 5B“, siis Heinari mäng oli sarnane. „Mina tegin lastele mängu, kas oled targem, kui prantslane 200 aastat tagasi!“ naerab ta.

Lapsed on targad. Kord pani Heinar noored Nõmme kabetalendid täiskasvanud liikluspolitseinike vastu mängima. „Istuvad siis tähtsad mehed lastega vastamisi kabelaua taga,“ kirjeldab Heinar. „Ma olen neile väga tänulik, et nad tulid, aga õppinud laste vastu ei saa! Eks mõnele oli see ikka au pihta ka,“ tunnistab Heinar kerge piinlikustundega. Sellised üritused aga motiveerivad lapsi. „Lapsel on vaja innustust ja tunnustust ning ma püüan seda neile leida.“

Presidendilt lastekaitsepäeval saadud tunnustusauhinna mainimise peale muutub Heinar ühtäkki tõsiseks. „Ma ei tundnud ennast seal hästi,“ tunnistab ta. „Ma ei olnud seda ära teeninud!“ Heinari tagasihoidlikkusele tuleb vahele segada ja tuletada meelde, et tema käe all õppinud kabetajatest on kasvanud nii maailma- kui ka Euroopa meister ning üle 30 Eesti meistri! Oma pika treenerikarjääri jooksul on ta kabe vastu huvi tekitanud üle 900 õpilases.

„Aednik ei kasta ju kuivanud puud, ta kastab seda, kus on elu sees!“

„Kui matemaatikatundi peab minema igaüks, siis minu juurde tulevad need lapsed, kes tahavad,“ kinnitab kabetreener. Selle üle on Heinaril ütlemata hea meel. „Aednik ei kasta ju kuivanud puud, ta kastab seda, kus on elu sees!“ Ta räägib, et see kui laps matemaatikas kõige terasem pole või teeb emakeele tunnis kpt- ja gbd-vigu, ei tähenda kaugeltki, et laps rumal oleks.

Noori kabehuvilisi on Heinari sõnul erinevate võimetega. „Nad omandavad mängu isemoodi.“ Mõni teeb kuu ajaga selliseid edusamme, et saab Eestis medaligi. „Mõni võtab aega, aga ta on põhjalikum,“ seletab Heinar. „Kuidas selliseid lapsi hoida, et tal ei kaoks ära soov õppida?“ küsib ta. Kabetreener toob näite kahest õest. Juhtus nii, et üks õdedest kaotas oma kolm aastat nooremale õele. „Ja mis siis juhtus? Kadunud!“ žestikuleerib Heinar. Vanemate sõnul jättiski nooremale õele kaotanud tüdruk kabe täielikult maha. „Aga ta pidavat aeg-ajalt ikka salaja mängima,“ teab treener vanemate käest.

„Meil on siin selline kord, et meil ei ropendata,“ ütleb Heinar. „Nii kui tuleb üks rumal sõna, annan lapsele jope ja palun tal kodus järgi mõelda.“ Järgmine treening on nooruk muidugi tagasi oodatud. Kombe roppusi mitte tolereerida on lapsed üle võtnud. Juhtus Heinar kord kabelaagris kätekõverdusi tegevat poissi trenni tegemise eest kiitma. „Tüdrukud kõrval itsitasid ja tuli välja, et nemad siis poisile kätekõrverdused ropendamise eest karistuseks määrasidki!“ naerab Heinar.

Õpetab ka skisofreeniahaigeid ja kurte

Heinari käe all õpib Nõmme noortemajas üks skisofreeniahaige meesterahvas. „Isa on tal hea kabetaja, minust mõni viis aastat noorem. Helistas mulle üks päev ja rääkis ära, et poeg tahab kabet mängima hakata,“ seletab Heinar. Nüüdseks on skisofreeniat põdev kabetaja täitnud Eesti meistrikandidaadi normi. „Kiusamist meil ei ole!“ kinnitab Heinar. Nii saab skisofreenik vabalt ka lastega mängida. „Poisid on oma karistuse kabelaua taga kätte saanud,“ muigab ta. „Ka esimese järgu mängijal on selle mehega raske mängida. Nüüd mängib ta juba malemaja seeriavõistlustel ja mujalgi.“

Veel on Heinari käe all kabet õppinud kurt. „Muide, kunagi aitasin kurtide klubil korraldada turniiri pimedate vastu!“ meenutab Heinar. „Mis te arvate, kummad võitsid?“ Tuleb välja, et pimedad kabetajad on kõrgemal tasemel, kui kurdid. „Pimedad on mänginud ka Nõukogude Liidu meistrivõistlustel,“ teab Heinar rääkida. Ta räägib loo, kuidas kaks pimedat meistrivõistlustel omavahel mängisid. „Mis sa siis nii rumala käigu tegid,“ nähvas üks. „Ma ei näinud!“ vastanud teine. Heinar lõkerdab südamest naerda.

Praegu kogub Heinar Jahu koos Nõmme kabeklubiga Hooandja ühisrahastusplatvormil toetust, millega katta noorte kabetajate reis Valgevenesse Euroopa meistrivõistlustele kabes. Nõmme kabeklubist on osalemas 14 noort vanuses 7-12 aastat. "Neljateistkümne noore ja nende saatjate reis Euroopa meistrivõistlustele on kulukas ettevõtmine,“ kurdab Heinar. „Vanemate rahakotile ma liiga teha ka ei taha, nii käidigi välja mõte proovida osa summast Hooandja toetustena koguda.“

Noorte kabetajate meistrivõistlustele saatmist võib toetada klikkides Hooandja lingile SIIN.

Kuidas kabehull treener presidendil külas käis

Noore kabetaja ema ning Rabarübliku lasteaia õppealajuhataja Piia Aasmäe, kes seadis Heinar Jahu auhinna „Lastega ja lastele“ kandidaadiks, kirjeldab humoorikalt kabetaja premeerimisele saabumist. 

„Heinar tuli oma pruuni kohvriga, kus tal tavaliselt kabelaud ja nupud. Turvakontroll lasi ta kenasti läbi. Aga see polnud see, mida Heinar lootis. Astus turvamehele ligi ja küsis: „Ehk soovite mu kohvrit kontrollida?” Kui vägisi peale surutakse, siis ei jäänud turvamehel muud üle.

Heinar laotas oma kohvri roosiaia sissekäigus laiali. „Näe, siin on kabenupud, siin tass kirjaga „Nõmme – Eesti kabepealinn”; aga te ikka muidu teadsite, et Nõmme on kabepealinn? Nii, siin on kabelauad, šokolaadist kabenupud….” Ja nii ta seal nautis oma hetke. Loomulikult roosiaias organiseeris kohe lauad ja pani rahva mängima,” kirjeldab Piia.

Heinar Jahu kinkis presidendile enda kirjutatud kabeõpiku „Üks, kaks ja kabesse”, mis on samal aastal välja antud, mil Kersti Kaljulaid sündis – 1969. aastal, lisaks šokolaadist kabenupud ja tassi.

Heinar Jahu

• Treenerikarjääri jooksul õpetanud enam kui 900 kabehuvilist, nende seas nii maailmameistrit kui ka Euroopa meistrit
• Sündinud 1933. aastal Võrumaal Põlgastes
• Kabega tegi tutvust juba enne kooli, kui isa valmistas talle kabelaua ja nupud
• Treeneritööd hakkas Heinar Jahu tegema keskkooli ajal, et kooli võistkonnaga võistlustele minna
• Hiljem on ta kabet õpetanud Tartus ja Kohtla-Järvel, kuhu perel 1949. aastal pärast küüditajate eest põgenemist õnnestus elama asuda
• Eesti meistriks tulnud üle 20 korra
• Viimased aastakümned on ta treeninud Nõmme noori
• Kogub praegu ühisrahastusplatvormil Hooandja toetust, et noored kabetajad Euroopa meistrivõistlustele Valgevenesse saata