U18 kossupoiste suurim eesmärk jäi täitmata, kuid pole põhjust pead norgu lasta! Foto: Martin Ahven
Korvpall
7. august 2017, 00:10

Ebaõnnestumine või õppetund? Noorkorvpallurid ei murdnud tippu (1)

„Meil on vaja näha suuremat pilti. Sellest ei juhtu midagi, kui teed 17-18aastasena üks-kaks ebaõnnestunud mängu,“ sõnas Eesti U18 korvpallikoondise abitreener Gert Kullamäe, kui oli selgeks saanud, et meie poistel koduse EMi finaali ja ühtlasi A-divisjoni asja pole. 

„Oleme ikkagi korraliku turniiri teinud. On palju ägedaid mänge olnud,“ säilitas Kullamäe pärast laupäeva õhtul brittidelt saadud kindlat 61:75 poolfinaalkaotust optimismi. Tõsi on, sest enne seda olid Eesti noormehed kaheksa päeva jooksul saanud jagu kuuest vastasest ning tõsiseks mänguks läks vaid ühes alagrupivoorus. 

Kõik tundus minevat ootuspäraselt, kuniks vastu tuli Suurbritannia. Noortekorvpalli musternäide - agressiivsed, atleetlikud ja meeletu võitlusvaimuga poisid. Just nagu peatreener Vaido Rego juhendatav Eesti koondis ideaalis, kuid mitte sel päeval. 

Mis siis ikkagi juhtus? 

„Nad olid vähe teisest puust poisid. Kui mõelda kõige ebamugavama vastase peale, siis nemad ongi. Nad olid meist lihtsalt nii palju atleetlikumad,“ oli eestlaste kapten Matthias Tass pärast kaotust nõutu. „Meid suruti ikka väga konkreetselt nurka - igas mõttes,“ sekundeeris Kullamäe. 

Numbrid ei valeta - britid võtsid ründelauast ühtekokku 28 palli. Kui lisame juurde meie poiste 22 pallikaotust ja 14protsendilise tabavuse kaugvisetel, siis oligi võitu sisuliselt võimatu loota. 

Eesti murti nende endi relvaga. Agressiivsusega, millega olid meie poisid varasema turniiri jooksul mänguisu võtnud kõigilt vastastelt. Nüüd kiusati esmakordselt ka eestlasi. Ja väga edukalt. 

„Alguses ehmatas ära. Alles lõpus suutsime neile natuke oma mängu ka peale suruda,“ ei salanud Tass, et kuni saatusliku kohtumiseni eestlased nõnda tihedat kaitset tunda ei saanud. “Pidime kogu aeg surve all mängima ja sellest tuli palju eksimusi,“ lisas Kullamäe. 

Mida saanuks teisiti teha? 

Ilmselt pidanuks Eesti pärast nigelat algust veidi oma mängu muutma. Kuivõrd esialgne plaan turniiri varasemates mängudes hiilgavalt lõikas, siis jäädi selle juurde. Tagantjärele võib öelda: lõigati näppu. 

Nimelt tulnuks eestlastel teatud hetkedel loobuda üleväljapressist. Osavad britid astusid mitmel puhul meie poistest lihtsalt mööda, millele järgnesid kerged punktid. Käimas oli turniiri üheksas päev ja seitsmes mäng. Seega võinuks mängutempo rahustamine säästa nii mõndagi pallurit, mis ilmselt toonuks efektiivsema rünnaku. 

„Tagaliinist said [Hugo] Erkmaa ja Kristian [Kullamäe] poolfinaalis korralikud minutid. Täna ei õnnestunudki neil tugeva surve all oma rütmi kätte saada. Turniir on pikk ka olnud,“ tõdes Kullamäe, et juhtmängijate panusest jäi puudu.

Ebaõnnestumine? Ei! 

Üldises plaanis saab turniiriga siiski rahul olla, sest kaotati ju vaid üks kohtumine. Eilses pronksimängus alistas Eesti 90:71 Iisraeli ning kaela saadi pronksmedalid. 

„Kõrged ootused ongi need, mis mängijat arendavad,“ tunnistas noorem Kullamäe juba turniiri esimesel päeval, et noormeestel lasus väline surve. „Aga usun, et oleme piisavalt tugeva iseloomuga, et see meid ei mõjuta.“ 

Lõpptulemusest olulisem on noorpallurile tulevik ning see ei paista meie poistel sugugi halb. Nimelt jäi nii mõnigi mängumees silma ning on maailma korvpalliringkondades tõsiseks jututeemaks. 

Samuti ei tasu unustada, et Eesti ei mänginud U18 EMi B-divisjonis oma parimas koosseisus. Juba enne turniiri oli teada vahest talendikaima mehe, Sander Raieste eemale jäämine ning pärast esimest kohtumist langes rivist Itaalias leiba teeniv Kaspar Treier. 

Turniiri resümee: „Meil on vaja näha laiemat pilti!“