TIPUS: Eesti naiskond koosseisus Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Irina Embrich ja Kristina Kuusk alistasid tänavu MMi finaalis Hiina ning tulid maailmameistriteks. Foto: AFP
Vehklemine
8. august 2017, 00:10

Eesti fenomenaalse vehklemisedu saladuse jälil: Bermuuda kolmnurk, tugev iseloom ja Nõukogude karastusega treenerid (1)

„See on müstika, paranormaalne nähtus! Meil on (sadades) kordades väiksem valik kui näiteks Hiinal. Kindlasti palju vähem vehklemissaale, -klubisid ja -treenereid, ometi oleme edukad,“ imestab endine tippvehkleja Meelis Loit (46), kes on praegu Audentese spordigümnaasiumis sama ala treener.

Tõepoolest, Eesti on ebanormaalselt hea vehklemismaa. Tänavu on mõõgasportlased rõõmustanud meid viie täiskasvanute tiitlivõistluste medaliga (kaks EMilt, kolm MMilt), 26 iseseisvusaastaga on vehklejad meie pisikesele pinnale tassinud muljet avaldavad 38 täiskasvanute ja 35 noorte autasu. Kui lisada riiulile 21 (15+6) Nõukogude Liidu dressis võidetud medalit, saame koguarvuks 94. Ulmeline!

Vehklejate edule lisab sära fakt, et nad ei toetu kaugeltki praegusele kuldsele põlvkonnale ega ühele-kahele staarile nagu mõned teised meie edukad alad. Sõnade kinnituseks veel arve. Täiskasvanud on alates taasiseseisvumisest jäänud medalita vaid seitsmel aastal, viimati 2011. Kui võtta punti ka noored, oli põud vaid aastal 1994.  

Kaks olulist momenti minevikust

Ülaltoodud faktid panid Õhtulehe küsima, mis või kes on meie vehklejate fenomenaalsete saavutuste taga? Vestlustest ala asjatundjatega selgus, et ühest vastust pole olemas. Küll aga kinnitasid seitse spetsialisti (Irina Embrich, Sten Priinits, Igor Tšikinjov, Kaido Kaaberma, Helen Nelis-Naukas, Meelis Loit ja Margus Hanson) kui ühest suust, et säärane medalisadu on igatpidi ebaloogiline.

TIPUS: Eesti naiskond koosseisus Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Irina Embrich ja Kristina Kuusk alistasid tänavu MMi finaalis Hiina ning tulid maailmameistriteks. Foto: AFP

Pole ju erilist süsteemi, rääkimata mõnusatest treeningtingimustest (esimene maailmatasemel vehklemishall kerkis Haapsalusse alles möödunud sügisel, kuid Tallinn kiratseb siiani) või alaliidu lõpmatust pangakontost. Harrastajate arvult on vehklemine 505 sportlasega spordiregistri andmetel Eesti 45. ala, tagapool näiteks turniiribridžist, kabest ja lauatennisest.

„Mina poleks küll paarkümmend aastat tagasi uskunud, et vehklemine toob sellist edu Eestile,“ tunnistab epeenaiskonna peatreener Kaido Kaaberma (48), kel ette näidata neli võistkondlikku MMi ja kolm individuaalset EMi medalit. „Nõukogude Liidu ajal oli Eesti üks paremaid, aga mitte tippude tipp. Üksikuid tähti on meil koguaeg olnud, aga et terve koondis võtab kogu maailma maha – see on uskumatu!“

Epeemeeskonna peatreener Igor Tšikinjov (56) rändab esmalt ajas tagasi ja osutab kahele olulisele sündmusele Eesti vehklemise ajaloos. Esiti 1960ndad, mil laiemale avalikkusele filmist „Vehkleja“ tuntud Endel Nelis pani aluse Haapsalu koolkonnale ning Ukrainast pärit Klavdi Jadlovski kolis Tallinnasse ja hakkas pealinnas ala arendama. 

Teise võtmemomendina märgib Tšikinjov 80ndatel tehtud otsust keskenduda ühele relvaliigile - epeele. Espadron ja florett, kus meil on Svetlana Tširkova näol ette näidata kaks naiskondlikku olümpiakulda (1968 ja 1972), jäid amatööritasemele kuniks 90ndatel täielikult hääbusid.

Igor Tšikinjov. Foto: Laura Oks

Endel Nelise tütar, Haapsalus vehklejaid treeniv Helen Nelis-Naukas (56) toonitab samuti tarkust vaid epeele keskenduda. „Oleme väike rahvas, väike riik. Kui oleksime killustama hakanud, siis me poleks epees nii edukad. Minu isa oli esimene, kes läks Haapsalus vaid epeele üle. Epee sobib eestlase natuurile, sest on võrreldes teistega natuke rahulikum,“ sõnab Nelis-Naukas.

Raha ja emotsioonid

Korduvate põhjustena jäid jutuajamistest kõlama suurepärased treenerid, järjepidevus ja traditsioonid ning sportlaste tohutu saavutusvajadus. „Võib-olla on seegi hästi mõjunud, et alaliidus on mingid kaklused,“ läheneb Nelis-Naukase tippvehklejast poeg Sten Priinits (29) olukorrale huvitava nurga alt ja tõdeb, et on isegi viimasel ajal meie musketäride müstilise edu tagamaade üle mõtisklenud. „See ei saa ju positiivselt mõjuda, aga pigem me ei lase end [tülidest] häirida. Vehklemises peadki oskama end välja lülitada, kui lased end ümbritsevast häirida, siis edu ei saavuta.“

Vägisi kisub jutt rahale ja mängu tulevad emotsioonid. Torkeid tehakse nii valitsuse, Eesti Olümpiakomitee (EOK), kelle rahastamissüsteem on tulemuspõhine (aga kuidas tulemuseni jõuda?), kui ka alaliidu aadressil. „Loodan, et tipptulemuste najal saabuvad lõpuks ka pudrumäed alaliitu,“ unistab Priinits. „Nagu suusatajatel oli. Mõned üksikud tipud tegid tulemusi, aga kõik said pudrumägedest oma osa. Meie, sportlased, oleme omalt poolt töö teinud, aga siiani elatakse EOK rahade peal, mis on ju tulemuspõhine ja peaks olema ainult boonus. Aga kui kahe aasta jooksul midagi ei näita, siis tuleb justkui küüsi edasi närida. See on muidugi ka üks põhjus, mis paneb selja vastu seina ja igal juhul turniiridel hambad ristis pingutama, sest tead, et iga hetk võib rahastus ära kaduda.“

Poeg ja ema: Sten Priinits ning Helen Nelis-Naukas. Foto: ÕHTULEHT

Vehklemisliidu president Margus Hanson (59) sekundeerib: „Rahastamine on kahe otsaga asi. Väga kindlustatud olukorras võib juhtuda, et motivatsioon pole kõige kõrgem. Sama on hallidega. Kui sisemist motivatsiooni ega ambitsiooni pole, siis eesrindlikud treeningtingimused kedagi ala juures ei hoia.“

Eriti näikse rahateema hinges olevat Tšikinjovil. Järgneb teeneka treeneri emotsionaalne monoloog: „Vehklemine on mitu-mitukümmend aastat näidanud tulemusi, koguaeg medalid tulevad. Küsimus on, miks EOK või kultuuriministeerium, kes kureerib sporti, ei saa aru, et vehklemisse on vaja raha saata? Mitte ainult tulemuste pärast, vaid meil on olemas traditsioonid ja inimressurss ehk treenerid.

Valitsus annab viis miljonit A. le Coq Arenale, et ühekordset Euroopa superkarikat korraldada. See on väga hea, et inimesed tulevad ja saavad tippjalgpalli vaadata, aga võrreldes vehklemisega... Kas poleks mõistlik ehitada 500 000 euro eest Tallinnasse normaalne vehklemissaal? Tallinna ABC saal on legendaarne, seal jooksevad rotid ringi. Ise ehitasin seda 1977. aastal, kui olin 16. 78-79 sai see korda, siiamaani on tingimused samasugused.

Ega me ei küsi kaht või viit miljonit, sellistest summadest me üldse ei räägi. Kui ma ei eksi, siis üle-eelmisel aastal, kui võrkpallikoondis sai EMile, valitsus andis oma reservist 200 000 eurot võrkpallurite ettevalmistusse. Võin öelda, et kui vehklemine saaks hooaja, MMi või Tokyo olümpia ettevalmistuseks 200 000, ma hääletaks selle partei poolt kümme aastat jutti. Vaatamata sellele, kes seal on. Ausalt. Selle pärast, et minu arust vehklejad on selle ära teeninud. Aga meil käib nagu tavaliselt, ühed toovad medaleid, teised saavad auhinnad. Võib-olla olemegi nii edukad, sest oleme harjunud sellega elama ja sellistes saalides harjutama. Kui me poleks harjunud, siis me ainult kirjutaks ja kritiseeriks ajalehtedes, aga kes tööd teeb?“

Vene kooliga treenerid

Treenerid, ikka treenerid, kui Tšikinjovi retoorilisele küsimusele vastata. Südamega ja edukalt. „Ei saa öelda, et minge tehke külmas saalis aasta aega trenni, siis tulevad medalid. Ma ikka ajaks kõik heas mõttes treenerite kaela,“ lausub Loit lõbusalt.

Nelis-Naukas: „Meil on järjepidevus. Alt treenerid kasvatavad kogu aeg uusi noori peale, kes üritavad eesolijatele kandadele astuda. Eesolijad aga ei taha oma kohta kellelegi anda, vaid peavad maksimaalselt pingutama. Tänu sellele tulemused tulevadki, et tagant keegi ikka ähvardab.“

Kaaberma: „Eesti treenerid on medalivõitjad kasvatanud. Kedagi pole sisse ostetud, see on puhas Eesti töö!“

Seejuures on oluline lisada, et tänased tipptreenerid – lisaks loo allikatele näiteks Viktor Kirpu, Natalja Kotova, Anatoli Jasnov, Peeter Nelis – on endised vehklejad, kes karastanud Nõukogude Liidu karmis keskkonnas. „Vene kool on väga hea kool, üks maailma kõvemaid,“ teab Nelis-Naukas.

Loit: „Samas on ka tugevaid treenereid Eestist ära läinud. Nähtavasti on Eesti heas mõttes Bermuuda kolmnurk, kus toodetakse mingil põhjusel vehklemistreenereid.“