ÕL LONDONIS | "Mehed kasutavad sporti tehes rohkem südant, naised mõistust." (3)

Kõigepealt tuleb lisada, et Londonisse pääsesid võistlema ka maratoonar Leila Luik ja odaviskaja Liina Laasma, kuid nemad loobusid vigastuse tõttu startimast. Nende osalusel oleks naisi olnud viis, kuid seegi number jääks meestele oluliselt alla.

Üle 40 aasta kergejõustiklasi treeninud Sven Andresoo jääb naiste vähesust puudutava küsimust kuuldes mõtlikuks. “Tippsport on üks suur noateral kõndimine. Kui inimene ei riski, siis temast tippu ei saagi. Ilmselt Eesti naised riskivad vähem kui mehed,” arutleb Janek Õiglase treener pärast teisipäevast pressikonverentsi, kus osalesid vaid meespoole esindajad.

Sarnase järelduseni jõuab ka odaviskajate juhendaja Heiko Väät. “Äkki julgevad mehed lihtsalt suuremaid riske võtta. Võimalik, et spordis tulevad tagasilöögid on naiste jaoks raskemad taluda.”

Andresoo mõttelõng viib kodumaal vohavale enesekindluse puudumisele: “Tegelikult eestlased ei taha üldse endasse uskuda. Olen üle 40 aasta noori treeninud ja juba lapsest saati on nii poistel kui tüdruktel probleeme enesekindlusega. Nii ongi raske tippu jõuda.”

Naised meestest targemad?

Heidame pilgu noorteklassis toimuvale: U20 EMil jagus Eesti koondises kohti 14 poisile ja kolmele tüdrukule. U23 vanuse EMil oli noori Eesti naisi üheksa, mehi vaid neli. Seega päris must-valge kõik ei ole.

Küprosel sündinud Georgia ülikooli kogenud treener Petros Kyprianou püüab omal moel Eesti kergejõustikus toimuvat sõnastada. “Ma arvan, et teie naised on lihtsalt piisavalt targad ja hoiavad kergejõustikust eemale,” naerab Maicel Uibo ja Karl Robert Saluriga aastaid koostööd teinud mees.

Hetk hiljem jääb ta tõsisemaks ja mõtlikumaks. “Tegelikult on see hea küsimus. Kääre on selgelt näha ka mitmevõistluses – eesti seitsmevõistluse taset pole kunagi saanud kümnevõistlusega võrrelda,” tõdeb ta.

“Teil on häid naisi, näiteks Grit Šadeiko ja Ksenija Balta. Samas on selge, et noored naised ei püsi spordi juures nii kaua kui mehed. Olen tähele pannud, et mehed kasutavad sporti tehes rohkem südant, naised mõistust. Olen alati arvanud, et naised on meestest targemad.”

Väät on aga kindel, et praegune tendents pole jääv. “Pigem on asi aastakäikudes kinni. Vahel tuleb rohkem tüdrukuid tippsporti üle, vahel jälle poisse. Ma ei imestaks, kui viie aasta pärast on olukord vastupidine.”

Ta tunnistab, et U23 vanuseklassist täiskasvanute hulka paljud naised ei jõua, sest mõeldakse perele, lastele ja töökoha leidmisele. Mis omakorda läheb kokku ideega riskide võtmisest: võimalik, et Eesti naised on lihtsalt meestest ratsionaalsemad ja kaalutlevamad.

“Võtame Špotakova (36aastane tšehhitar Barbora Špotakova krooniti Londonis odaviske maailmameistriks – toim.) – sünnitas lapse ära ja tuli nüüd maailmameistriks. Eestis ei juleta tagasi tulla. Mõeldakse ilmselt rohkem lapse ja pere eest hoolitsemisele,” ütleb Väät.

Emotsioon vs. kirg

Kümnevõistleja Saluri üllatub küsimus kuuldes: “Kas tõesti on ainult kolm naist?” Seejärel loetleb ta vaiksel häälel üles Balta, Šadeiko ja Oreli nimed ning jääb mõttesse.

“Kui minna tagasi noorteklassi ja ringi vaadata, siis tegelikult seis ongi selline. Juunioride EM ju näitas, et ilmselt on ka tulevik üsna sarnane. Minu nooruspõlves tüdrukud nagu ei tahtnudki trenni tulla. Kui tulid, siis võeti kuidagi lõdvalt,” meenutab 24aastane Saluri.

“Spordis läbi löömiseks peab olema sada protsenti asjas sees – sööma õigesti, treenima õigesti. Vahel jääb mulje, et tüdrukud käivad trennis, et hea välja näha. Tulemus polegi nende jaoks kõige olulisem. Raske küsimus, aga minule on vähemalt selline mulje jäänud.”

Andresoo võtab ette laiema perspektiivi: “Eestis on sport palju populaarsust kaotanud, eriti naiste puhul. Paljud ei tahagi enam sportlasi eeskujuks tuua, neid pigem mõnitatakse kehva tulemuse, vigastuste või haiguste tõttu. Tegelikult on kogu maailmas samad probleemid, kuid ikkagi nähakse sportlasi eeskujudena.”

Elu näinud treener tunnetab, et kogu ühiskond soosib spordist võõrandumist. “Võib-olla asi peabki nii olema, ega ma ei tea õiget vastust. Äkki elamegi sellises riigis ja ühiskonnas, mis iseenesest asja paika paneb. Kasvame õitsvas kapitalismis, kus inimese heaolu ja vähene liikumine loovad pinnase, et tippsportlast on väga raske kasvatada.”

Ta tõdeb, et naiste puhul toimub tippspordist võõrandumine ilmselt lihtsalt hoogsamalt, vähemalt kergejõustikus. “Paljud tunnetavad ühel hetkel, et päris tippu neil asja pole. Ühtlasi kaotab spordi tegemine mõtte. Vahe ülemise korrusega on järsku nii suur, et inimene ei suuda ette kujutada end seda teekonda läbimas.”

Kuigi kõik arutelus osalenud tunnistavad, et antud teema vääriks pigem doktoritöö mahus uurimist, püüab Kyprianou veel korra sõnastada, mis tema meelest sporti tegevaid naisi ja mehi eristada võib: “Naised kasutavad rohkem emotsioone, mehed aga kirge.”

Eestlased Londoni MMil

Naised: Ksenija Balta (kaugushüpe), Grit Šadeiko (seitsmevõistlus), Anna Maria Orel (vasaraheide)

Mehed: Tiidrek Nurme, Roman Fosti (mõlemad maraton), Rasmus Mägi, Jaak-Heinrich Jagor (mõlemad 400 m tj), Gerd Kanter, Martin Kupper (mõlemad kettaheide), Magnus Kirt, Tanel Laanmäe (mõlemad odavise), Janek Õiglane, Maicel Uibo, Karl Robert Saluri (kõik kolm kümnevõistlus).