Eesti vollefännid avamängus Soomega. Foto: CEV
Võrkpall
27. august 2017, 23:01

Võrdlus Riiaga anno 2015 - võrkpalli EMi pale on oluliselt inimlikum (1)

Võrkpalli EM on eestlaste jaoks kulgenud täpselt nii, nagu võis arvata. Koondise tase on piisav, et suurtele vastu hakata, aga võitude noppimine on juba keerulisem ülesanne. Polnud me ju ka soomlaste vastu favoriidid, nii et 2:3 kaotus polnud üllatus.

Tulemused tulemusteks, aga millegipärast on Gdanskis ja Sopotis viibides pea iga päev tekkinud võrdlus 2015. aasta korvpalli EMiga, kui tuhanded eestlased rändasid nädalaks Riiga. Nüüd on siniseid särke kandvad pallimängusõbrad sõitnud Poola, kus neid imetletakse tänu vapustavale kaasaelamisele Eesti koondislastest kohalike inimesteni välja. Ja enne viimast matši oli alagrupist edenemise võimalus nii Riias kui on nüüd ka Gdanskis.

Sellega ka sarnasused piirduvad. Raske on edasi anda pinget, mis Riias koondise ümber hõljus. Hiljem on koondisega koos reisides olnud õhkkond väga mõnus. Erinevust on raske sõnadesse panna, aga mõeldi, et tegu on nii tähtsa sündmusega, et seni toiminud asjad tuleb ümber muuta.

Ühest küljest oli see ka loogiline, sest viimati pääseti EMile 2001. aastal. Olukord oli uus nii korvpalliliidu töötajatele, mängijatele, publikule kui ka mis seal salata, ajakirjanikele. Pealegi võttis alaliit asja suurelt ette: kesklinna püstitati enam kui 100 000 eurot maksma läinud fännimaja (tõe huvides, sellest suurem osa tuli sponsoritelt), meediapartneri kanalites tutvustati põhjalikult pallureid ja pandi paika kõikehõlmav kommunikatsiooniplaan.

Lõppes see kõik mäletatavasti sellega, et osad mängijad ja ajakirjanikud kõlkusid tülliminemise piiril. Kohati astuti sellest isegi üle. Oma osa koondislaste pahurasse olekusse andis ka fännide vile Belgia mängu ajal. Kui kogu kompott kokku panna, tundub senini üllatav, kuidas lõpuks oldi ülilähedal Leedu võitmisele ja löödi otsustavas matšis Läti nokdauni. Nokaudist jäi siiski puudu.

Eesti fännid Riia korvpalli EMil. Foto: Aldo Luud

Kokkuvõttes jäi Riia-elamusest mõru mekk, mis siis, et Eesti täitis realistliku eesmärgi ehk võttis ühe võidu. Aga vähemalt oli iga päev meeldejääv ja emotsioone sai lõpuks seinast seina. NB! Fännid võisid Riia EM-kogemust vaadata pisut teistsuguse pilguga. Elame lõpuks ju kõik oma mullis ja ajakirjanikud pole erandiks.

Ei saa öelda, et võrkpalli EMil intriigi vähe oleks olnud. Õnneks on tegu olnud ainult sportlike keerdkäikudega. Pärast Serbia vastu 2:1 ette minemist oli harras tunne kõigil saalis viibinud eestlastel. Fännid panid püsti sellise peo, mida ei näinud isegi Riias. Mis siis, et numbrites Gdanskisse nii palju poolehoidjaid ei sõitnud.

Kuigi Eesti on kaks korda järjest otsustava geimi kaotanud, on õhustik jäänud toetavaks. See ongi ehk kahe turniiri suurim erinevus. Allajäämisi võetakse loomulikult südamesse, aga negatiivsed emotsioonid hajuvad kiiremini. Ja mitte ainult alkoholi abil. Kinnise fännimaja asemel on vollefännide käsutuses lageda taeva all olev suur kohvik. Kui iga päev sadanuks vihma, olnuks tegu läbikukkumisega, aga seni on ilmataat tublit tööd teinud.

Tulemuste poolest on võrkpall Eesti edukaim pallimäng, aga sportlastena pole koondise liidrid tavainimestele veel nii tuntud kui Ragnar Klavan ja Konstantin Vassiljev jalgpallis ning Kristjan Kangur korvpallis. Aga vähemalt Robert Tähel on olemas kõik võimalused olemas sinna vestlusesse sekkumiseks.

Võrkpalliinimesed mõistavad, et üldjuhul on tähelepanu hea, mitte halb, ja piire seatakse üsna vähe. Tänutäheks pole Gdanskis viibivad Eesti ajakirjanikud isegi treeningute järel atleete tülitanud. Riias oli iga hommikune harjutuskord suursündmus – paarkümmend ajakirjanikku ja fotograafi tormasid korvpalluritele kallale nagu herilased lahti tehtud siidripurgile. Lõpuks muutus see lausa eneseparoodiaks, mis ei pakkunud kellelegi rõõmu.

Võrkpall, hoolimata kaotustest, on seda suutnud. Aga võib-olla on lihtsalt aeg edasi läinud ja teisel korral sujub korvpalli EMil kõik paremini. Kõige varem saame seda teada aastal 2021.