Foto: PantherMedia / Scanpix
Liigume
1. september 2017, 09:36

ANEEMIA – mitte ainult rauapuudus (2)

Aneemia diagnoosi korral ei tasu kohe hakata rauapreparaate võtma. Alustada tuleks hoopis põhjuse väljaselgitamisest.

Aneemia ehk kehvveresus võib tekkida mitmel eri moel. Ühel juhul on süüdi toitumine. Siis ei saa organism piisavalt B12-vitamiini, foolhapet või rauda. Rauapuudust võib põhjustada ka pidev verekaotus. Kuna naised kaotavad igal kuul menstruatsiooniga verd, siis esineb ka rauavaegusaneemiat just neil rohkem kui meestel. Diagnoosimise ja raviga tegeleb perearst, vajadusel ka gastroenteroloog. Aneemia võib tekkida aga ka seoses vereloomega. Siis pole põhjuseks see, mida sööme, vaid tegemist on organismi eripäraga, mida peab hakkama ravima ning sellisel juhul on see juba hematoloogi pärusmaa.

Kuigi aneemia võib olla tingitud erinevatest asjaoludest, on kehvveresuse ehk madala hemoglobiinitaseme tunnused üsna sarnased. Paljud seostavad kehveresust kahvatusega. See võib viidata aneemiale, kuid ei pruugi alati olla kindel märk. Leidub palju aneemiaga inimesi, kel kahvatust ei esine. Ka haprad ja lõhenevad küüned on vahel sümptomiks, see võib tähendada eelkõige rauavaegust. Kui tegu on rauavaegusaneemiaga, siis võivad tekkida ka väga ebatavalised isud. Palju on neid, kes tahavad siis kriiti või lupja süüa. Üldiselt aga tunnevad inimesed aneemia korra energiapuudust, jõuetust, südamekloppimist ja peavalu, mõned ka isutust. Selle kõige põhjuseks on hapnikupuudus organismis. Kindla vastuse annab aga mõistagi vereanalüüs.

Teismelised – uus riskigrupp

Kõige sagedamini põhjustab aneemiat just rauapuudus. Enam esineb seda naistel (menstruatsiooni tõttu), rasedatel või juba imetavatel naisel, aga ka vanuritel, sest neil on raua imendumine madalama maohappe taseme tõttu raskendatud. Viimasel ajal kuuluvad riskigruppi ka teismelised oma toitumisharjumuste tõttu. Pidevalt rämpstoitu süües ei saa lihtsalt piisavalt rauda toidust kätte. Erilist tähelepanu tasub pöörata imikutele. Kuue kuu vanuselt suureneb neil vajadus teatud toitainete järele, mistõttu tuleb hakata andma lisatoitu. Samal ajal kasvab ka rauatarvidus, sest kehavarud on ammendunud. Ka sportlased on riskigrupis, sest treeningutega kaotavad nad verest muu hulgas ka rauda. 

Isegi kui toiduga saadakse rauda piisavalt, tasub teada, et teraviljavalk gluteen ja piimatooted takistavad selle imendumist. Rauakadu tekitavad ka stress, palavik ja neerukahjustused. 

Raud on inimese organismile kriitilise tähtsusega. Sellel on oluline roll vere punaliblede hemoglobiini molekulis, kus see transpordib hapnikku kopsudest kehakudedesse ja siis süsihappegaasi kudedest kopsudesse. Raual on tähtis ülesanne ka energiaproduktsioonis ning ainevahetuses. Rauavaeguses inimestel on väga raske rasvu põletada. Rauaaneemia tähendab, et veres on liiga vähe punaliblesid, mille tagajärjeks on hapnikupuudus kudedes ja rauda vajavate ensüümide puudulik funktsioneerimine. Rauadefitsiit võib suurendada ka menstruaalvere kogust. Rauavaegus nõrgendab immuunsust, vähendab energiataset ning viib vaimse ja füüsilise võimekuse kahanemiseni. Seega teismeliste õpiraskused võivad olla tihti tingitud just valest toiduvalikust. 

Üllatavad rauaallikad

On üldteada fakt, et rauda leidub punases lihas ja veretoodetes. Hoolimata sellest, et meie tavapärases toiduvalikus on rohkesti punast liha, esineb siiski palju aneemiajuhtumeid. Enamasti on siis põhjuseks raua halb omastamine. Rauda leidub lisaks loomsele toidule (heemne raud) ka taimses toidus (mitteheemne raud), kuid viimast on organismil raskem kätte saada. Rauda on paljudes aedviljades, eriti kaunviljades. Taimset rauda on kergem omastada, kui toitu enne termiliselt töödelda, sest see lõhub komplekse, millega raud taimedes seotud on.

Imerelv, millega raua imendumist taimedest parandada, on C-vitamiin, hästi sobib näiteks sidrun. Peab aga silmas pidama, et sidrunit (ega ka midagi muud haput) ei tarvitataks lihaga samal ajal. Sellisel juhul see vähendab maohappe eritumist ja halvendab liha seedimist. Hiljutise uuringuga on kindlaks tehtud, et mitteheemse raua imendumist võib neljakordistada, kui sellega koos tarbida 75 mg C-vitamiini (selline kogus on näiteks 200 ml apelsinimahlas).

Maitseainetest on rauarikkamad tüümian, vürtsköömned, majoraan, koriander ja kurkum. Ka seemnetes on rauda ja nende puhul mõjub hästi idandamine. Idudes on ka piisavalt C-vitamiini, mis aitab raual hästi imenduda. Rauda leidub ka puuviljades ja marjades, eeskätt maasikates, viinamarjades ja aprikoosides. Rauapuudusaneemia korral võib kasu olla ka peedimahla joomisest. See sisaldab raua- ja koobaltisoolasid, mis on vereloome jaoks olulised. Soovitatakse juua 1 : 1 lahjendatud peedimahla (50–100 ml) enne sööki kaks korda päevas. 

Nii loomse kui ka taimse raua tarbimisel on oluline silmas pidada, et samal ajal ei joodaks teed ega kohvi, mis pidurdavad raua imendumist. Küll aga on raua imendumise seisukohast lausa soovitatav klaasike punast veini. Esiteks sisaldab see ise rauda, kuid väikeses koguses soodustab raua imendumist ka teistest toitudest. Suurem kogus mõjub aga juba vastupidiselt.

On täheldatud, et kuigi taimetoitlastel kipuvad organismis olema väiksemad rauavarud kui lihasööjatel, siis ometi ei esine neil rauapuudusaneemiat sagedamini. Nende organismi ferritiinitase on tavaliselt normi piirides.

Et rauapuudust vältida, võiks toitu valmistada malmpannis või -pajas. Need juba mitmeid tuhandeid aastaid tagasi kasutusele võetud kööginõud on väärtuslikud, sest nendega toitu valmistades imendub neist raud ka toidu sisse. Mida happelisem on toit, seda rohkem eraldub rauda.

Ettevaatust, liigne raud!

Kes tunneb rauavaeguse sümptomeid, ei peaks kohe ruttama preparaate ostma, sest ka liigne raud on kahjulik. On olemas ka haigus, kus rauda on organismis liiga palju. Seda nimetatakse hemokromotoosiks, raua liigseks imendumiseks seedetraktist. Kui aga rauaaneemia on juba diagnoositud, ei piisa enam rauarikaste toiduainete tarvitamisest, vaid on vaja pöörduda tablettide poole. Raua imendumist multipreparaatidest peetakse küsitavaks, veidi paremini imendub raud eraldi preparaatidest, eriti just heemsetest vormidest. Kogused tuleks siiski arsti või toitumisnõustajaga kooskõlastada.

Liigne raud tekitab seedeelundites kõrvalnähte – iiveldust, krampe, gaase ja kõhukinnisust. Toidulisandina võetud liiga suur kogus rauda jätab soolestiku limaskesta vabade rauaradikaalide meelevalda ning sellest tingitud oksüdatsioon tekitab seedeelundkonna põletikke. Lisaks vähendavad suured rauakogused tsingi imendumist, põhjustades selle elutähtsa mineraalaine puudust kehas. Kindlasti ei tohiks rauapreparaate võtta palaviku ja ägedate bakteriaalsete infektsioonide ajal, sest raud on tähtis toitaine ka bakteritele. Kui aga kehas on juba varem olnud rauapuudus, võib rauapreparaatidest just kasu olla.

Alati ei tähenda aneemia rauapuudust. Organism vajab punaste vereliblede tootmiseks ka teisi aineid. Kehvveresust võib põhjustada ka foolhappe või B12-vitamiini vaegus. Nende kolme puudust ei saa nimetada verehaiguseks, sest vereloome toimib tegelikult hästi, organismil pole lihtsalt ehitusmaterjali, millest vererakke toota.

Foolhapet on eelkõige rohelistes köögiviljades. Kasulik oleks süüa neid toorelt, kuumutamata. Mida värskemalt on lehtsalat taime küljest murtud, seda rohkem on selles ka foolhapet. Üldiselt on foolhappevarud organismis väga väikesed ja selle aine defitsiit tekib ruttu, mõne kuu jooksul. Foolhappepuuduse korral saavad kõige enam kahjustada vereloome, maosooletrakt ja genitaaltrakt. Foolhappevaegus soodustab ka vähirakkude tekkimist. Selle aine puudusele viitavad enamasti kõhulahtisus, igeme- ja/või keelepõletik, suunurkade lõhenemine, mälu nõrgenemine. Eriti oluline on foolhapet tarbida raseduse ajal. Foolhappevaegus on seotud paljude sünnikahjustustega. 

Taimetoitlaste probleem

B12-vitamiini varud on aga meie organismis suured. Seda leidub kõigis loomsetes toitudes – piimas, munas ja lihas. Kes sööb loomset toitu, sellel ei tohiks B12-vitamiini kättesaadavusega probleeme olla. Sellest jääb puudu aga veganitel, kellel soovitatakse seda eraldi, toidulisandina juurde tarbida.

Aneemiavorme, mis pole seotud toitumisega, vaid tõelise verehaigusega, esineb õnneks harva. Aplastilise aneemia korral on tegemist vereloome puudulikkusega, organism lihtsalt ei suuda toota piisavalt vererakke. See on ohtlik olukord. Teine selline vorm on verevähk. See on seisund, kus kasvajalised suruvad normaalse vereloome maha ja kasvavad ise luuüdisse asemele. Kui normaalset vereloomet pole, tekivad veres muutused ja siis ei aita enam ei lihasöömine ega ka preparaatide võtmine. Aneemiat võivad põhjustada ka kroonilised haigused, näiteks neeruprobleemid või kasvajad. Ka siis tuleb tegeleda kõigepealt põhihaigusega, sest aneemia ei allu enne ravile.

Kellel kord on toitumisest tingitud aneemia olnud, peaks pidevalt teadlikult oma menüüd jälgima ja kohendama seda vastavalt sellele, mis aine puudujääk selle haiguse põhjustas. Korra aastas võiksid lasta põhjaliku vereanalüüsi teha aga kõik inimesed.

Artikkel ilmus täismahus Tervis Plussi 2015. aasta septembrikuu ajakirjas.