Mul tekkis mõte juba mõni aeg tagasi, et taasiseseisvumise päeval sõita Tartusse rulluisumaratoni läbima. Esimesest ja seni viimasest rulluisumaratonist on möödas ligi viis aastat. See oli siis, kui Berliinis topeltmaratoni tegin: esimesel päeval 42 km rulluisku ja teisel päeval 42 km jooksu.Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema
Loe kogu postitust http://kertujukkum.blogspot.com.ee/.
Kommentaarid (0)