ARVUSTUS | „Ebateadusest ja imekividest“: kristallimaagia müütide purustamine vale meetodiga (6)

Kui võtsin kätte prof. Anto Raukase sel aastal ilmunud raamatu „Ebateadusest ja imekividest“, lootsin väga, et lisaks põhjalikule selgitusele kristallide ja mineraalide koostise ja ülesehituse kohta leidub seal ka psühholoogilisi selgitusi kristallimaagia mõjust inimestele. Nagu paljudel teised ebateadusega võitlevatel teadlastel nagu Richard Dawkins või Sam Harris, on ka selles raamatus see mõistmine kahetsusväärselt väike.

Mind ümber veenma ei pea, et ilusa värviga kivike mind terveks ei ravi ega õnnelikuks ei tee – muidu kui et ehk on niisama ilus vaadata. Kes kristallimaagiasse usub, sellest raamatust ümbersündi ei leia. Kahjuks on nii, et igasugu voodoo-jura ja nõiduse kummardamise taga ei ole see, et inimesed ei tea, kuidas kristallil ja mineraalil vahet teha (muide, enamik neist „kristallidest“ on tõepoolest hoopiski mineraalid). Ma võin selle raamatu abil selgitada inimesele, mis on jaspis või topaas, kuid see teadmine ei võta ära nende maagilist väge selle peas, kes tahab uskuda, et need suudavad ikkagi imesid teha.

Tegelikult üllatab mind väga raamatus leiduv pikk loetelu sellest, millised toimed eri mineraalidel väidetavalt on. Raukas kirjutab neist muidugi kahtleval toonil, kasutades väljendeid nagu „kaotavat viha“ või „pidavat tooma kaasa rahuliku une“. Aga kui ma usuksin kristallimaagiat, ei laseks ma ennast sellest grammatilisest mõjutusvahendist üldse häirida. Raukase raamat on suurepärane allikas neile, kes tahaksid teada, millised väidetavad „võimed“ kenadel kivikestel on. Ja sellega teeb autor oma missioonile kõva karuteene. Raamatus on ka välja toodud üks Poolas koostatud õnnekivide kalender, mis mõjub skeptilise raamatu lehekülgedel kummaliselt.

Raukasel jagub küll empaatiat neile, kes on igasugu posijate ja petturite ohvriks sattunud, ent nagu öeldud, liiga vähe on raamatus seda, miks inimesed siiski kivide väesse usuvad. Üheks erandiks on peatükk, kus autor tõdeb, et amulettidel ja pärandatud ehetel-kivikestel võib tõepoolest olla psühholoogiliselt positiivne mõju. Neil pole võluväge, ent raskes olukorras võib kallima kingitud ehte käes pigistamine või suguvõsas edasi pärandatud vääriseseme vaatamine pisut südamerahu pakkuda.

Autor väljendab skepsist teadusmaailmas üldiselt üsna levinud veendumuse kohta inimeste mõjust kliimamuutustele, nimetades seda lausa pseudoteaduse valdkonda kuuluvaks teooriaks. Üldse kumab mõnelt leheküljelt läbi mingi mure ühiskonna praeguse arengu ja suuna suhtes. Korraks läheb see mõtisklus huvitavaks, kui tänapäeva kiires elutempos ja ebakindluses ümbritseva suhtes nähakse võimalikku seost kristallilembusega, aga paaril korral on tõesti tunne, et lugupeetud autor soovib tegelikult rääkida sellest, mis tal meele pahuraks ajab. „Šungiiti ei reklaami mitte ainult nõid Nastja, vaid ka Marju Lauristini emalikult üles kasvatatud Eesti ajakirjanikud.“ Hm.

Kokkuvõttes on tegemist väga hea raamatuga, kui on soovi selgust saada, mis on kristall või mineraal – paradoksaalselt aga ka väga hea raamat, kui on soovi teada, mis imetegusid need korda saadavad. Olen täiesti nõus kriitikaga, et meedial lasub väga suur vastutus ebateaduse populariseerimisel. Kahjuks kardan, et see raamat, ehkki mitmes mõttes vägagi informatiivne, ei osutu ebateaduse võiduteel just kuigi massiivseks komistuskiviks.

Ma ei tea täpselt, miks inimesed kivide jõudu usuvad. Usun, et ebakindlus ja hirm maailma ees võib olla üks põhjus. Küllap on teiseks vajadus millegi personaalse järele – hirm liiga „impersonaalse“ meditsiinisüsteemi ees. Mõni inimene äkki usub, et tervis on asi, mida saab osta ja kivikese näol käes hoida. Mõnele äkki piisabki banaalsest selgitusest, et kristallid näevad ilusad välja ja sobivad tähemärgiga?