Kui jooksed üles nii, et kapsad ninast väljas. Ei ole sust seal mingit kasu. Kui seal kõik suitsu täis hingad oma aparaadi sekunditega tühjaks. Taastuda ju vaja suitsu ju sisse ei hinga. Seega mõttetu tegevus. Parem rahulikult üles sammuda ja siis on sust seal ka töötegijat.
Viljar Loor suri noorelt... Kunagistest spordikuulsusustest Enn Sellikur ja Pikkuusist on saanud rasvunud suhkruhaige või vähihaige. Rattur Salumäe seljaoppe kajastati meedias jne. Šmigun pandi juba 2-aastaelt suuskadele, lapselt küsimata, kas ta tahab tippspordis rähelda. Pole midagi, mida eeskujuks võtta. Noorena, siis jah, siis terendas silme ees kuldmedal ja raha... Olge spordiga mõistlikud
töökohti on praegu jalaga segada. otsi, mis sulle sobib. kappamiseks ma seda ei nimetaks, ikka päris raske on füüsiliselt ja ka vaimselt. aga muideks mõni jõuab pärast rasket kellast kellani tööd veel trenni teha ja kirurgid pärast rasket oppi...no nad opi ajal juba treenisidki ;) ikka füüsiliselt tohutu raske seista ühe koha peal tunde ja tunde.
Ärge minust valesti aru saage. ma olen elu aeg sporti teinud. Lapse ja noorukieas tulemuste pärast, edasi sellepärast, et ei oska ilma. Mulle meeldib sport. Väga. Aga ma ei või kannatada neid keskeas padusportlasteks hakanud tegelasi. Nii nagu ma ei saa uskuda jõusaalis punnivat ja kaks numbrit väikses särgis lauljat. Ei ole usutav, sellepärast ei usu. Nii nag ta ise on võlts, nii on ka kogu tema looming välispidine ja võlts. Ole ise, lase mõni õlu, liigu, aga ära tee enda liigutamisest sensatsiooni, mille kõik ajalehed peavad üles korjama.
Lauljatega on paraku see, et nende välimus on nende kaubamärk ja pakend. Nad lihtsalt peavad seal saalis rassima, isegi kui ei taha. Kõik lauljad ei saa ja pea olema jämedad.
Üks lemmikuid läbi aegade on Mati Nuude. Suur mees! Aga Artur Rinne oli pisike kohukas mehike, kuid laulis nagu ööbik. Praegusajal osututakse liiga palju thelepanu välimusele, mis peab mingi x mallile vastama. Nagu Ines, kes kräunub koledate grimasside saatel, nagu oleks ta nädal aega söömata olnud kass
Aga mina vaatan seda asja jällegi positiivsest küljest - asi on keskeakriisis ja varem või hiljem jõuab see kõigile kätte. Noh, kes seda ei tunnista, see ei tunnista, aga alateadvuses ta teab seda. Peegel on halastamatu ja erapooletu tunnistaja. Aga.. Positiivne on asja juures see, et kui suurem osa mehi (või naisi) ongi "tema ise" ja joobki ainult õlut ja sõidab autoga trepist trepini, siis mis selleski head on? Rasvumine, lodevus.. Pereelu ka hakkab kannatama - no ausalt öeldes ei ole väga meeldiv (seksuaalselt), kui su elukaaslane kaalub 120 kilo ja pekid ja (lõua)lotid ripuvad kõikjal.. Ei ole kuidagipidi võlts, kui inimene võtab ennast käsile. Kindlasti paraneb tema enesekindlus, ta on tervem, aktiivsem. Elab ise täisväärtuslikumat elu ja motiveerib ehk ka teisi. Ma ise võtsin ka ennast 42-aastaselt "käsile" - ma ei tahtnud enam olla "mina ise". Elu on mul mugav - hea palk, kindel töö, naine kodus, söök laual. Lihtsalt naudi elu. ja nautisingi. Kilod muudkui tulid. Aga peegel oli halastamatu. Ja võtsingi ennast käsile, aga ainult iseenda pärast. Kaotasin 22 kilo paari aastaga. Ja kui ma tundsin ennast 42-aastasena nagu 42-aastane, siis nüüd, 44-aastasena tunnen ma ennast 30-35 aastasena ja näen ka välja nagu 30-35 aastane.. Kui ikka vaatad peegli ees seistes sixpacki, siis on kõik alaväärsuskompleksid kadunud ja enesekindlus tõusnud, Rääkimata reipusest ja paremast tervisest, nahk on toonuses ja isegi hallid juuksekarvad taandusid - ilmselt toitumiskava muutusest. Kusjuures see on roppraske töö ja pingutus - minu arvates väärivad kõik need rassijad lugupidamist, sest neil on tahtejõudu ja viitsimist endaga tegeleda. Kui palju kordi kergem oleks lihtsat kodus istuda ja õlut juua.. Ei ole vaja neid tegutsejaid kritiseerida, vaid hoopis julgustada.
KOMMENTAARID (19)