Endine pedagoog | Miks ma enam õpetaja ei ole? (43)

On palju koole, kus õpetajale laotakse lisatöid järjest selga, lidatasu aga maksta pole ette nähtud. Naeruväärne on praegu see, et tähelepanu pööratakse ainult noortele õpetajatele, aga alamakstud ja ületöötanud keskealisi õpetajaid ei väärtusta siiralt ega tasusta nende panust, kogemust ja vastutustundlikku tööd ei riik, omavalitsus, koolidirektor. Ometi loovad just nemad vaimse keskkonna, kuhu noor õpetaja tööle tuleb. Kahjuks ootab noor õpetaja tuge, abi, nõustamist tihti rohkem, kui diplomeeritud spetsialist seda tegema peaks.

Mind, kui kunagist õpilast huvitab, miks nõuka aja õpetajad õpetavad ka praegu koolides õppeaineid, mida nad õpetasid teise riigikorra ajal, siis millisele riigikorrale on nad lojaalsed?

Ma olen seda pidevalt rääkinud! 1 tõrvatilk rikub teatavasti kogu meepoti ja samuti piisab vaid 1 halvasti käituvast lapsest, et kogu klassi õppetöö oleks igapäevaselt häiritud!!! Mis juhtub, kui visata mädaplekiga õun ilusate õunte hulka- ka teised hakkavad mädanema! 1 klassi astuvate laste kohta tuleks küsida lasteaiast iseloomustust, sest selliste laste vanemad üritavad väga osavalt oma probleemseid lapsi sokutada tavakoolidesse, tavaklassidesse ja keegi ei ütle, et see on väike saatan, kui just ise uurima ei hakka ja seda peakski hakkama tegema! Kui ikka on olnud sõnakuulmatu ja pidevalt probleemne laps juba lasteaias, võiks olla koolilõigus keelduda. Vanemad vaadaku ise. ma tõesti ei mõista, miks kogu klass k. a lapsed, kes tahavad õppida ja õpetajat kuulata, miks nad peavad kannatama? Niisugused lapsed, kes ei oska käituda ja pidevalt tundi segavad, on kõik käitumis-ja tähelepanuhäirega ning vajavad õppimist eripedagoogi käe all, mitte tavakoolis, ega tavaklassis! tavaklassis peab õpetaja 10x tunni jooksul seda ühte keelama ja pidevalt kontrollima, kas ta teeb kaasa jne- see ju aeglustab kogu klassi tööd jne. Muuseas vastutustundetutele vanematele teadmiseks, et tavapedagoog ei pea oskama, ega tegelema klassi häirijaga s.t tähelepanu või muu häirega lapsega. Eripedagoogiks õpitakse veel lisaks ning see õpe võtab veel 2 aastat ning nad töötavad erikoolides, sest niisugused lapsed peaksid käima väikeklassides jne. Minu poolest tehtagu erikoole juurde ja need olgu tasulised! Vastutustundetutele vanematele mingigi kooliraha. Ei ole ikka nii, et viid oma mädaõunu normaalsete laste sekka, kellest vanemad on hoolinud ning kasvatanud lapsed viisakateks.

Olen ühe Tallinna kooli endine psühholoog. Panin ameti maha 2 aastat tagasi, kuna midagi parandada oli võimatu (ma räägin siinkohal haridussüsteemi parandamisest hästi käituvate laste kaitseks). Töötan hetkel nõustajana Inglismaal, kus näen enda töö tulemust ja olen rahul. Miks ma ära tulin? Sest neid halvasti käituvaid, kasvatamatuid ning ü l b e id lapsi tuleb juurde, kui seeni pärast vihma! Asi on lihtne ja asi on nende laste v a n e m a t e s, kes ei ole täitnud lapsevanema kohustust, ehk ei ole ise eeskujuks, ega ole õpetanud ka oma lapsi käituma. Sellest algab kõik juba väga varajases lapsepõlves. lasteaiaõpetajad saadavad vanemaid nägemata ka peale vaadates öelda, missugusest perest laps pärit. Ühtegi õppinud pedagoogi ei ole võimalik ära lollitada, öeldes, et :"Oi, ma ei tea, miks mu laps just nõnda käitus täna (homme, ülehomme ja ka edaspidi!)!" Kõik vaatavad vanemate otsa ja nii on. Antud koolis, kus töötasin psühholoogina, käis minu juures nii probleemne poiss (kes oli seda juba 1 klassist peale), tema mõlemad, lahkuläinud vanemad ja õnnetu klassijuhataja, kes on temaga ka praegu veel püsti hädas! Klassijuhataja kirjutab märkusi lapse päevikusse, et vanematele tagasisidet anda, et laps käitub koolis vastuvõetamatult, mitte lapsele! Selleks, et vanemad teeksid oma lapsega kodus tööd, õpetaksid, vajadusel karistaksid- et laps saaks aru, et sama asi ei tohi korduda. Selle poisi vanemad ei teinud märkustest väljagi! kas nad üldse on kunagi karistanud? Aga mõlemad olid väga ülbed ning otsisid vigu koolis ja õpetajas. Sama ü l b e oli ka see 2 klassi poiss ( 2 klass, inimesed!), kes õpetajale näkku irvitas ja ütleski, et tema ei p e a seda või teist asja tegema! Selline karistamatuse tunne ja miks? Sest vanemad ei võta selleg akodus midagi ette ja laps teab seda, vaat sedasi! Ei olnud mul võimalik koostööd teha kummagi vanemaga, sest esiteks nad ei tunnista oma viga (mida kõik niigi näevad), et pole last kasvatanud, teiseks ei võta vastutust. Õpetajast on väga kahju :(

Miks meedia kajastab ainult õpetajate ebaõnnestumisi, mitte kunagi edulugusid? See peletab õpetajaametist eemale ka andekad ja võimekad noored.
Psühhiaater ei saa iga häiritult käituva patsiendi pärast kodus nutta. See on professionaalsuse küsimus.

Vaat nendest nö. kahest segajast klassis tuleb lahti saada. Alati! Ja lapsi ei tohi südamesse võtta. Lapsed on lihtsalt materjal, millega töötada. Enesesse pole mõtet emotsioone koguda ja ennast vastutavaks pidada. Laps elab ikkagi ise oma elu. Ja asju tuleb nimetada õigete nimedega. Lapsevanemad, noh, lõpuks oled ikka sina peremees, arvaku nood, mida tahavad. Lõpuks, töökohti on ju mujal ka, kui liiga ebaõiglaseks läheb.

Tahaks näha, kuhu vajub EV haridussüsteem siis, kui praegused 50-sed naised, kes seda va eesti hariduseasja asja seni puhtast entusiasmist üleval hoidsid, koolist lahkuvad. Häving saab olema igatahes olema kiire ja totaalne, hea, kui muda suuni ei ulatu. Ministeeriumis istuvad meil tibid, kes teavad, kuidas asi paberil välja nägema peaks, et ka Brüsseli seltsimehed rahule jääksid.
Kunagi istusid seal endised peessekukkund pedagoogid ehk metoodikud, nüüd on nende asemel eu-väärtuste ministeeriumitibid, kes permanentselt süsteemi reformivad. Täpselt nagu igal pool mujal, kus suurteoreetikud praktikutele kaikaid kodaratesse loobivad. Ja õpetaja olgu see õigusteta ori, kes keskmise palga eest ja 70 tundi nädalas peab korraga olema nii politseinik, näitleja, vangivalvur, psühholoog kui ka last but not least - õpetaja!