USKUMATU LUGU: vigastus rikkus Tony Nõu võrkpallurikarjääri, ent aitas tippkergejõustiklaseks (18)

Ei olegi naljakas, ega ta jalkat mänginud.

no aga ta pole ju TIPP.
tavaline eesti lihtsalt kergejõustiklane...

armu kui kade võib olla

kade...???
sorri, ma pole naine...

Kui oled veel noor, tee julgelt erinevaid alasid. Spetsiifilisemaks minnes pead püüdma hoida fookust erialastel liigutustel ja erialasel liigutuskiirusel. Jooksmisel töötab lihas oluliselt teravamas plahvatus-lõdvastus reziimis kui keriva liigutusega rattasõidus. Aga eks erinevus on ka selles, kas jooksed 10 km tund+ või 35 minutiga, kas teed pigem pikka, keskmaad või sprinti. Samuti rattasõidus, kas oled pigem bike'l mägedes või kerid tunde maanteel.

Seda küll, et liigutuste režiim on erinev. Mulle tundub, et see sõnastus ei tulnud artiklis kõige paremini välja, sest sellest jääb ju mulje, nagu rattasõit välistaks jooksu, kuna mõjub pärssivalt.

Lihaste ja luukangide aspektist peab veel selgelt eristama kogu jooksumotoorika erinevust rattaspordist. Alates ülakehast, kere keskosalihastest, lõpetades tagareie ja pöiaga. Rattasõidul koormatakse rohkem suuri lihaseid, vähem stabiliseerivaid. Hea sportliku resultaadi saavutab keha, mis on arenenud võimalikult ühtlaselt konkreetse erialase soorituse tarbeks. Isaks kõigele, veerandmailer töötab anaeroobses tsoonis. Rattasport on samuti ränk töö, selle arendamisel tipptasemel pole jälle jooksutrennist tolku. Vahelduse mõttes võib ettevalmistaval perioodil muidugi alasid varieerida.

Juba mitu aastat on meeste 400 m.tj. "stagnatsioonis", rahvusrekordeid püstitatakse nendes riikides, kus see ala oli rohkem tagaplaanil. Ärgem unustagem, et maailmarekord on 46,78(?) sek. Valgele mehele ei ole see aeg küll lähemal kui puhtas 400 m.jooksus(43,03?).

Tõketega neljasajas on väga oluliseks omaduseks oskus mõlemajalaga tõkkeid ületada, mida paljud ei suuda kunagi selgeks saada. Isegi tõkkesprindile omaselt üks jalg ees tõkke ületamine pole naljaasi, kui näiteks inimene ei paindu puusast piisavalt hästi või tal puudub näiteks tõkkejooksuks vajalik rütmitunnetus või pikas tõkkes sammureguleerimise oskus. Kokkuvõtlikult öeldes: 400m tõkkejooksus ei piisa ainult heast kiirusest ja kiiruslikust vastupidavusest, kui tehniline pool pole kiita, kannatab lõppresultaat tugevalt, sest tõketega 400m on füüsiliselt oluliselt kurnavam kui sama distants tõketeta ning igat eksimust rütmis või tõkkeületusel karistatakse kohe üleliigsete kümnendike ja/või sekunditega. Eks Tony ja tema treener teavad muidugi ise paremini kui head need omadused Tonyl on, ja kas pikas tõkkes oleks tulevikus mingeid väljavaateid, aga selge on see, et mõnedel meie veerandmaileritel polnudki looduse poolt eeldusi joosta 400m. Näiteks Erki Nool, Rainis Jaansoo, Urmet Uusorg, Marek Niit, Martin Vihman jne. Üks 47-jooksja puhtas 400 meetris korra proovis pikki tõkkeid, kuid ei suutnud enamat 57-st sekundist - nii kui teise jalaga tuli tõkkele tõugata, läks tal raskeks.

Esimesel (see oli pühapäev) võistluspäeval läks kaks ala tühja (meeste 100 m.j. ja 200 m.tj.) ning võistkondadele (baltlased + Valegev.) punkte ei laekunudki - vajalik oli joosta aeg, mis ületas toonase I järgunormi. Tänapeval sellist "karmust" ei kohta!
Meeste 800m.j. said võitjad ajaks 1.50,8, aga hilisem TRÜ treener A.Pisuke normi ei täitnudki, Eesti taas punkte ei saanudki. Oli ka ka rõõmsamaid hetki: Eino Ojastu jooksis 400m.tj. uueks ENSV rekordiks 52,8 sek. Esimesel päeval oli Ojastu samuti võidukas, tubli ajaga 48,3 ja seda 400 m.jooksus. Nii-et Eino Ojastu "karistas" 48-aastat tagasi oma vastaseid just teisel võistluspäeval. Eesti jäeti võistkondlikus arvestuses Leedu järel napilt ühe punktiga neljandaks!

...et ka Eino poeg Aivar Ojastu, kes oli kaua aega 400m Eesti rekordi omanik, jooksis tänu oma heale kiirusele ka tõketega 400m korduvalt 51 sekundi sisse, kuid mitte kunagi näiteks Marek Helinurme tasemel, ehkki puhtas 400m oli tema aeg stabiilselt enam kui poolteist sekundit Helinurmest kiirem. Otsustavaks sai tehnika.