Kõmu

Maria Šarapova avameelselt meestest! Kes oli tema esimene armastus? Miks katkesid suhted tippsportlastega? (36)

Õhtuleht.ee, 16. september 2017, 14:10
Maria Šarapova.Foto: AFP / Scanpix
Maailma tuntumaid naistennisiste, 30-aastane venelannast seksisümbol Maria Šarapova räägib oma elulooraamatus kõige muu kõrval avameelselt ka suhetest meestega. Mida tähendas tema elus Juan Carlos Ferrero? Miks lõppesid suhted Saša Vujacici ja Grigor Dimitroviga? Portaal sports.ru avaldas väljavõtteid raamatust.

Juan Carlos Ferrerost

(Praegu 37-aastane Ferrero on Hispaania tennisist, endine maailma esireket, loobus suurest tennisest 2012. aastal)

"Sõitsin 2004. aasta kevadel Euroopasse, liivaväljakute hooajaks valmistuma. Minu agentuur IMG leppis kokku Juan Carlos Ferrero akadeemiaga Hispaanias. Seal harjutas ka Ferrero ise. Nende mõne nädala jooksul armusin temasse kõrvuni," kirjutab Šarapova.

"Ta oli aasta varem võitnud Roland Garros'i väljakutel ja mulle jäi väga meelde pilt, mis tehti tema võiduhetkel - seal olid näha sihile jõudmine, rõõm, kergendustunne. Nägin seda pilti ilmselt mõnes ajalehes või lennuki istmetaskus olevas ajakirjas. See jäi mulle meelde.

Juan Carlos Ferrero. Foto: Reuters / Scanpix

Samal teemal

2004. aastal oli Ferrero 23ne, mina 16. Enamikus riikides jääb see seadusegi piirest väljapoole. Kuid südant ei saa käskida. Järgnesin talle, tegin plaane. Piilusin oma toa kardina tagant iga tema liikumist. Mul oli üks suur probleem. Juan Carlosel oli tüdruk juba olemas! Tarvitses mul vaid neid kaht sümpaatset inimest koos näha, kui mõistsin, et olen lihtsalt rumal armunud laps.

Kui sain kord Ferreroga rääkida, olin viisakas ja häbelik. Kuid ilmselt ta teadis. Sain hiljem teada, et terve akadeemia teadis. Ilmselt käisin tema kannul nagu eksinud kutsikas. Olen praegu talle väga tänulik selle eest, kuidas ta end ülal pidas, kuidas rääkis minuga pehmelt ja tõsiselt, nagu oleksin täiskasvanud ja iseseisev, kuid samal ajal mõista andes, et midagi ei hakka iial juhtuma."

Korvpallur Saša Vujacicist

(Praegu 33-aastane Vujacic on Sloveenia korvpallur, kes mängis 2004-2010 Los Angeles Lakersis)

"Meil tekkis üksteisemõistmine ja lähedus, mis saab minu arvates olla ainult kahe sportlase vahel. Kõik läks hästi. Ta elas Los Angeleses, oli pikka kasvu, Ida-Euroopa mentaliteediga ja oma perega pidevas ühenduses. Paberil oli kõik nagu peab.

Kuid teatud märgid ilmnesid juba suhte alguses. Esiteks tahtis ta alati, et saaksime tema juures kokku, ehkki minu maja oli suurem ja parem ning tema omast kahe sammu kaugusel. See oli tema mehelik ego. Võib-olla idaeuroopalik mehelik ego. Talle oli tähtis olla peremees, keskpunktis. Talle ei meeldinud meeldetuletused, et mul on samuti karjäär, suurem maja ja teenin rohkem. Mulle see kõik polnud tähtis, talle oli. Olime tema juures ja tegime näo, et see ei tähenda midagi.

Kusagil aasta pärast kihlusime. See polnud konkreetne pulmaplaan - ma polnud selleks üldse valmis. Pigem viis teatada, et mul on ainult tema ja temal mina. Ta kinkis mulle suure kiviga sõrmuse, mille võtsin ära ainult mängude ajaks. Kuid vahel vaatasin seda ja mõtlesin: kas tegin kihludes ikka õigesti?

Saša Vujacic Wimbledonis Maria Šarapova mängu vaatamas. Foto: AFP / Scanpix

Aja jooksul muutus minu edu temale üha suuremaks probleemiks. Ja nüüd muutis see ka minu rahutuks. Tundsin, et olen võrgus ning hakkasin enne 2012. aasta Prantsusmaa lahtisi temast kaugenema.

Kui võitsin Roland Garros'il, helistasin talle riietusruumist, karikas põlvedel. ta vastas, kuid kuulsin, et ta on treeningul. Treener ütles talle, et võitsin. Ta õnnitles mind. Mul lõid emotsioonid üle pea kokku, tänasin, et ta on olnud minuga rasketel hetkedel, ergutanud mind ja uskunud minusse. Tundus, et ta oli samuti rõõmus.

Kuid õhtul helistas ta mulle juba teises meeleolus. Ta polnud rahul, peaaegu karjus. Küsisin, milles asi? Ta vastas, et vaatas mängu ja autasustamistseremooniat. Sel hetkel mõistsin täpselt, millest jutt käib. Ta oli kuri, et ma ei tänanud oma kõnes teda. Ta ei suutnud mõelda enam millestki muust. Ootasin mitu kuud temalt mingitki märki, ja siis see tuli. Ühe ja ainsa ettepanekuga. Meie suhe lõppes."

Grigor Dimitrovist

(Praegu 26-aastane Dimitrov on Bulgaaria tennisist, parimal hetkel asunud maailma edetabelis 8. kohal)

"Sain agendilt üllatava teate. Max oli Miamis, tal oli kell 4 hommikul. Miks ta ei maga?

"Grigor Dimitrov tahab sinu numbrit."

Vaatasin telefoni üllatunult, ja tuleb tunnistada, ka erutatult. Seejärel panin selle taskusse ja tegelesin tavapäraste mängujärgsete protseduuridega. Siis võtsin telefoni ja seal oli Maxilt veel üks sõnum:

"Grigor Dimitrov tahab sinu numbrit."

Miks kaks teadet? Või arvab Max, et telefon ei püüa Pekingis signaali kinni?

Vastasin: "Miks?"

Max: "Mis mõttes miks? Kas oled ohmu?"

Guugeldasin Grigorit, et kui vana ta on. On see ikka seaduslik? 21. Jeeli-jeeli.

"Anna talle minu e-mail."

Mäletan, kui nägin teda Wimbledonis liikumas: kõhetu, pikk, kütkestavatele inimestele, kes on oma võlust teadlik, omase naeratusega. Mäletan, et ütlesin siis oma treenerile: "Jumal tänatud, et ta pole minu põlvkonnast. See oleks ohtlik. Ta tõmbaks vägagi tähelepanu."

Grigor Dimitrov Maria Šarapova mängule kaasa elamas. Foto: AFP / Scanpix

Grigor küsis pärast mõne e-kirja vahetamist mu telefoninumbrit. Seejärel läks suhtlus üle telefonikõnedeks, edasi skaipi. Kõik oli väga lihtne ja otsekohene. Ma eriti ei mõelnud sellele, kuni ta helistas 30 sekundit pärast üht kõnet tagasi ja ütles: "Vabanda, aga igatsen su häält kuulda. Kas võime veel veidi rääkida?"

Kõik toimus distantsilt, kuni ühel õhtul oli ta mu ukse taga punaste rooside ja kaisukaruga. Järgmistel nädalatel veetsime palju aega koos. Ta küsis praktiliselt kohe, kas saan tema tüdrukuks. See lõi mind pahviks. Ma polnud selleks valmis. Kuid ta vastas, et on valmis ootama.

Küsisin endalt: kes ta on? Vaatasin teda ega mõistnud, miks tahab see sümpaatne kutt, kel on järjekord ukse taga, naist, kes pole suhteks valmis? Ütlesin, et ma ei tea, millal olen valmis. Ta vastu, et ootab: "Tean, mida tahan, tahan sind."

Nädalatest said kuud ja meid ei suutnud miski peatada. Vaatasin, kuidas ta kasvab, võidab, talub tagasilööke, naaseb. Üles ja alla. Mulle hakkas tema mängude vaatamine väga meeldima.

Nägin, kuidas ta tõuseb edetabelis. Kuidas ta töötas end Madridi lähistel asuvatest mustadest teeäärsetest hotellidest Pariisi Four Seasonsi ja New Yorgi Carlyle hotellide sviitide kliendiks. Kuidas kutist, kel oli kahju maksta economy-plus klassi pileti eest sai mees, keda ootab isiklik lennuk. Pärast üht minu Brisbane'is peetud matši kinkis ta igale minu tiimi liikmele lumivalge särgi kirjaga, kus loodab, et ühel hetkel on ka temal samasugune meeskond. Nägin, kuidas ta sirgus meheks.

Hiljuti rääkis Grigor mulle, et pole midagi kehvemat kui saavutada midagi sulle vajalikku valel ajal. Ta avas albumi, mille Wimbledon alati valmistab eelmise aasta turniirist, ja lehitses pildini, kus vaatan tema mängu koos tema emaga.

Ta vaatas mind nukralt - mulle näis, et ta silmi valgusid pisaradki - ja teatas, et see tähendab talle väga paljut. "Näha oma loožis sind koos minu emaga."

Maria Šarapova Grigor Dimitrovi loožis mängu vaatamas. Paremal Dimitrovi ema. Foto: AFP / Scanpix

Sel hetkel katkes sisemine võitlus, mida olin pidanud endaga. Teadsin - ja tema samuti - et sel eluhetkel ei saa ma olla see inimene. Pidin oma karjääri võtmehetkel tegema oma tööd, valmistuma oma mängudeks, oma võitudeks ja kaotusteks. Vaatasin toda mängu ainult seetõttu, et ma ise langesin tol turniiril varakult välja. Tema hea mälestus oli minu halb. See, mis talle palju tähendas, juhtus ainult seetõttu, et mina kaotasin. Nagu ta ütles: võid saada selle, mida vaja, aga sel pole tähtsust, kui hetk pole õige."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee