Kelly Sildaru.Foto: Alar Truu
Spordiblogi
18. september 2017, 00:10

Deivil Tserp | Kellyl sama riskitase nagu rahuvalvajatel (9)

Äsja Kelly Sildarut tabanud põlvevigastus tekitas Eestis üldrahvaliku valukarje. Muidugi on see väga kurb uudis, paraku ei ole tippspordis traumadest pääsu, vigursuusatajat võib võrrelda Afganistanis patrulliva rahuvalvajaga, kes võtab riski teadlikult.

Päev enne vapustavat teadet oli meie spordimeedia avaldanud uudise, et Kelly jahib olümpiakulda oma 16. sünnipäeval. Nüüd on ajalehtedes ja veebilehekülgedel küsimärgiga pealkirjad: kas ta saab olümpial osaleda?

Juba on ilmunud ka esimene kurjakuulutav prognoos, et ristatisidemete vigastuse korral peab Kelly vähemalt kuus kuud lemmikalast eemal olema. Teisisõnu – hüvasti, olümpia!

Kui keeruline olukord tegelikult on, kuuleme suure tõenäosusega lähipäevil, kui Kelly läbib põhjalikud terviseuuringud. Siis selgub, kas põlve tuleb opereerida. Ja kui piiga peab lõikuslauale minema, ei oska keegi ikka täpselt öelda, millise kiirusega noor organism taastub.

 Loomulikult on vigastused erinevad ja neid on üsna raske võrrelda. Ent Eesti spordiajaloost leiame piisavalt õpetlikke stoorisid, mis süvendavad lootust, et tunneli lõpust paistab valguskiir.

Murdmaasuusataja Andrus Veerpalu sai 26. septembril 2001 teada, et tema pöia lodiluus on mõra. Toona jäi Salt Lake City olümpia alguseni sama palju aega kui praegu Pyeongchangi mängudeni. Veerpalu olukord tundus pehmelt öeldes trööstitu. Kuid lõpptulemus oli fantastiline – ta triumfeeris hooaja tähtsaimal etteastel 15 km klassikasõidus!

Kui Kristina Šmigun poolteist kuud enne 1998. aasta Nagano olümpiat mootorkelguga õnnestusse sattus ja rangluu murdis, uskusid vähesed, et ta sel talvel veel võistlustel osaleb. Ometi läks Šmigun olümpiale. Tõsi, treeningutes tekkinud lünk ei lubanud tal tavapärasel tasemel suusatada.

Kaugushüppaja Ksenija Balta vigastas 2011. aastal põlve nii rängalt, et paljud mainekad arstid rääkisid kuluaarivestlustes: tema tippsportlasekarjäär on lõppenud. Kaugushüppest pidi Balta eemal olema koguni neli ja pool aastat. Aga ta naasis parimate päevade tasemele ning tahab pöidlahoidjaid rõõmustada vähemalt Tokyo olümpiani.

Tippsportlastel on reeglina üks hea omadus: nad ei jää kriisiolukorras, käed rüpes, nurka nukrutsema. Vastupidi, esimesel võimalusel hakatakse tegutsema. Koostöös (taastusravi)arstidega otsitakse usinalt võimalusi, kuidas kehvast seisust võimalikult kiiresti ja komplikatsioonideta välja tulla.

 Nüüd ootavad samasugused katsumused Kellyt. Kindlasti ei lase ta endale pähe mõtet, et olümpiarong on juba läinud. Temagi üritab august välja ronida. Kui vigastusest paranemine venib arvatust pikemaks, jõuab olümpiat puudutava mõru otsuse teha jaanuariski.

Kelly (kiire) tervenemise huvides on lubatud kasutada parimaid ravivõimalusi. Eks see ole ka igati loogiline. Ta on meid kolm aastat järjest rõõmustanud ja maailmas võitmatuna ringi tiirutanud, tutvustades Eestit tunduvalt paremini, kui välisvisiitidel mõttetult raha raiskavad poliitikud.

Kelly tuleb tagasi tugevamana, selles ei ole vähimatki kahtlust. Põhiküsimus on, kui kaua selleks aega kulub.