Jalgpall

Jalkaturistid naudivad Premium liiga maalähedust 

Gunnar Leheste, Delfi/Eesti Päevaleht, 18. september 2017, 12:11
Publik 4. augustil peetud FC Infoneti - Nõmme Kalju mängul. Robin Roots
Eesti Premium liiga mänge külastavad paljud välismaalased. Mis neid siia toob? FCI kodumängu külastanud hollandlane ei oota Lasnamäe staadionilt erilisi mugavusi. Talle meeldibki, kui paduvihma otse krae vahele kallab ja mängu puu alt peab vaatama, sest see on maalähedane ja ehe.

Keeran ühel augustikuu reede õhtul autonina Lasnamäe staadioni poole kindla sihiga leida FCI – Nõmme Kalju mängult üles mõni välismaalane, sest varem on neid Tallinna derbidel alati silma või kõrvu jäänud. Tihti ostavad nad piletiga koos suveniiriks külastatava meeskonna salli, joovad nina peale ära kolm-neli õlut, võtavad üles mõne omakeelse fännilaulu ning on vaat et tulisemadki Flora, Levadia, Kalju või Infoneti toetajad kui klubide enda ametlikud fännid.

“Igal pool, kus me käime, üritame ka mõne jalgpallimängu ära vaadata,” räägib Johnny, kes aastaid tagasi on Sportland Arenal käinud vaatamas ka Flora–Sillamäe heitlust. “Nägime, et eelmise aasta tšempionil on täna kodumäng. Võtsime takso ja siin me oleme.” 

Suurtest maailma areenidest on soomlased sattunud Valencia, Malaga, Granada, AC Milani ja Fiorentina mängudele, aga vaadanud kohapealt ka pisut rohkem Eestiga sarnaneva Iirimaa kõrgliiga mängu.

Soomlased teatavad justkui ühest suust, et on mängu kvaliteedist positiivselt üllatunud. Tase olevat nagu Veikkausliga tagumistel klubidel, atmosfäär aga midagi, mida Soomes ei leidu – inimesi on vähe, aga volüüm põhjas.

“Arvestades seda inimeste hulka siin (protokolli järgi oli kohal 439 inimest – toim.) on kära rohkem, kui soomlased seda teeks,” tähendab Valtteri. “Vaid Kalju fännid on väikese pettumuse valmistanud, sest mäletan neid HJK euromängude ajast häälekamana. Arvestades, et on reede õhtu ja käib mäng valitseva meistri vastu, eeldaks, et neid on siin rohkem omasid toetamas.”

Valtteri hoiab eriliselt silma peal endise Kalju ründaja Vladimir Voskoboinikovi liigutustel, sest pidas teda juba 2013. aastal Meistrite liiga teise eelringi kohtumiste ajal üheks huvitavamaks mängijaks. Muidu põhjanaabritel erilist vahet ei ole, kes võidab, peaasi et tulevärki näeks.

“Mõlemal on punkte vaja, et medaliheitluses püsida,” teab kodutöö teinud Johnny rääkida. Soovin kuttidele meeleolukat teist poolaega ja siirdun väljaku poole uusi ohvreid otsima.

Groundhopper Saksamaalt

Nurgalipu juures paistab silma paksule sääremarjale tätoveeritud Mönchengladbachi Borussia logo. Ei tea küll ühtegi eestlast, kes endale sellise kaunistuse teeks. Astun ligi ja pärin: “Tere! Mis toob sakslased Eesti meistrivõistluste mängule?”

“Me oleme groundhopper’id (huvilised, kes käivad võimalikult paljudel eri staadionitel ja mängudel – toim.),” vastab Sven, kelle meelisklubi eelmise aasta keskmine publikunumber oli 51 715. “Korjame endale eri vutiväljakuid üle maailma. Staadioni nimed lähevad kausta kirja, fotod Instagrami ja groundhopper’ite äppi, mis näitab samuti, kus sinu lähedal parasjagu mõni mäng toimub.”

Kümme aastat kalli hobiga tegelenud Sveni pagasis on üle 400 staadioni ligi 30 riigist. Igal aastal püüab ta külastada umbes 60 uut areeni. Käesoleva Eesti reisi jooksul on ta Instagrami pilte postitanud peale Lasnamäe ka Kadrioru ja Kalevi staadionilt.

“Saan aastas võtta 30 puhkusepäeva, mis tuleb kõik maksimaalselt hobiga tegelemiseks ära kasutada,” lisab Sven, elukutselt mehaanik.

Sven võrdleb Premium liiga taset Saksamaa kolmanda-neljanda liigaga, aga ilus jalgpall pole kaugeltki tähtsaim element, mida ta Lasnamäelt leida loodab: “Atmosfäär on muidugi Saksamaaga võrreldes hoopis teine. Palju maalähedasem. Aga see just ongi kena!”

Luban groundhopper’ite äpi endalegi tõmmata, lisan Sveni Instagrami konto nevs_k_groundhopping enda jälgitavate hulka ja jätan ta koos sõbraga kohalike lasnamäelaste meelevalda, kes ingliskeelset juttu kuuldes nende külje alla juttu ajama poevad.

Peohundid Hollandist

“Nägime Livescore’ist, et Infonet peab kodumängu, tulime kohale ning pole veel hetkekski kahetsenud!” teatab Alexander entusiastlikult. Mehed on end üles rivistanud kohe reklaamtahvlite kõrvale, et olla ninapidi mängus sees. “See on palju väiksem staadion kui Hollandis, kus on suured staadionid ja 50 000 inimest, aga siinne publik paneb sind tundma, et kõik on tuttavad. Väga mõnus kohalik fiiling.”

Olen juba hollandlastega jutuajamist kokku tõmbamas, kui äkitselt taevaluugid lahti lähevad ja tribüüni kõrval püsti seisev publik puude alla kobarasse koguneb. Läbi vihmasabina kostab peatribüünilt legendaarse FCI kisakõri aeglane ja käre hüüe: “Iin-foo-neet!” Samuti varju jooksvatel välismaalastel on näod naerul ja pöidlad minu poole püsti, näitamaks, et elamus on mega! Küsimusele, kas neil on klubile soovitusi, mida võiks Lasnamäe staadionil teistmoodi teha – äkki rohkem tualette, kioskeid või varjualuseid paigaldada –, vastab Alexander: “Ei! See peab siin jääma nii, nagu on! Teisiti poleks see koht enam nii ehe.”

Eesti meistriliiga mängudele on teinekord sattunud ka tegelasi, kes oma rännakutest mööda maailma vutiväljakuid blogi peavad. Juulikuus Õhtulehele intervjuu andnud blogi 55FootballNations omanik inglane Matt Walker, kelle eesmärk on ära vaadata üks kõrgliigamäng igas UEFA liikmesriigis, valis samuti oma ainsaks Eesti kogemuseks just FCI kodumängu Tartu Tammekaga. Kuid leidub neidki, kes ei piirdu ainult meistriliigaga, vaid otsivad midagi veel rajumat. Instagrami kasutaja petek_324, kelle kontol on samamoodi nagu sakslasel Svenil vaid pildid maailma eri staadionitelt, on end pildistada lasknud näiteks Kalevi staadioni kunstmuruväljakul Tallinna Kalev II ja Kohtla-Järve JK Järve esiliiga B mängul ning andnud teada, et naudib juulikuu viimasel pühapäeval FC Ararat TTÜ ja Tallinna JK Dünamo teise liiga matši endisel Dvigateli staadionil Peterburi tee ääres.

***

Koostööd hotellidega tuleks tõhustada

“Oleme teadlikud, et välisturistid meie mängudel käivad, eriti suveperioodil,” räägib Premium liiga arendusjuht Veiko Soo. “Kui inimesele on jalgpall südamelähedane ja ta teise riiki reisima läheb, on tema üks tõenäolisemaid sihtkohti mõni kohaliku liiga vutimäng.

On teatud klubid, kes on sellel suunal ka väga selgelt aastaid tegutsenud. Flora on näiteks koostööd teinud mitme hotelliga, kuhu nad oma infot jätavad. Seepärast on Flora mängudel näha teinekord suuri, lausa 10–15 inimesest koosnevaid seltskondi. Levadia mängudelgi võib kohata gruppe, kes on enamasti olnud Levadia toetajate sõprusfännid. Teiste klubide puhul tulevad meelde pigem üksikud juhtumid, kui meile on öeldud näiteks Sillamäelt või Tartust, et nende mängule sattus paar sakslast.

Kindlasti saaks turiste staadionile tuues veel rohkem ära teha. Tihedat koostööd tuleks teha igasuguste transpordiasutustega nagu lennujaamad, sadamad, bussipeatused ja muud kohad, kuhu välismaalane kõige tõenäolisemalt satub, tihendada koostööd infopunktide ja hotellidega või panna oma mängude info üles eri veebiportaalidesse, kus inimesed meelelahutusüritusi otsivad. Inimesed tihtipeale võibolla ei plaanigi reisi alguses mõnda mängu vaatama minna, aga kui puhkuse ajal sellise info otsa komistab, siis mõtleb, et miks mitte. Koostöö majutusasutustega võiks jõuda isegi sellisele tasandile, et neile vastuvõtulauast lausa soovitatakse mängule minna. Kuhugi lauale asetatud infobuklett ei pruugi alati inimesele näpu vahele jääda.”

Lugu ilmus algselt septembrikuu ajakirjas Jalka.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee