Mina umbes 4,5 aastat tagasi.
Kui keegi mu käest küsiks, kuidas lood on praegu, siis pean vastama, et hindaks oma keha hindega neli. Natuke on ikka paremuse poole ju liikunud, aga pole kaugeltki veel see, mida enamik maailmast fit´iks peab. Samas ma olen leppinud, et minu võimekuse piir jääb välimuse tuunimisel allapoole enamuste ideaali. Saaks ka rohkemat, kuid seda ainult noa ja narkoosi abil.
Seda jutt kõik käib vaid mu keha välimuse kohta. Õnneks see, mis mulle peeglist vastu vaatab, ei ole enam pooltki nii oluline, kui varem kippus olema. Enam ma ei püüdle kellegi visuaalse ilu poole, vaid tegutsema panevad hoopis saavutused. See, kui keegi on ennast ületanud. Olgu see 40 sekundit planguhoidmist või 5km jooksmine. Kui see on kellegi jaoks saavutus, on see innustav! Mida enam ma näen inimesi seadmas endale uusi eesmärke (olenemata nende suurusest või raskusastmest minu mõistes), seda enam tunnen soovi ka iseend rohkem proovile panna ja seada uusi ja minu jaoks hullumeelseid eesmärke. Seda kõike ilma mõtlemata, et tagumik võiks pringim olla või vöö ümbermõõt väiksem.
Jah, ikka kipun aegajalt kirjutama või ütlema, et kaal (mille numbrist tegelikult mul pole õrnaaimugi) võiks olla nii või naa palju väiksem. Kui varem oli see mingi idiootliku unelmkaalu kätte saamise pärast, siis nüüdseks on ainuke põhjus kergemaks saamisel see, et siis on kergem saavutada oma eesmärke füüsiliste proovilepanekute teekonnal. Jooksen kiiremini, jaksan rohkem kätekõverdusi teha, äkki kunagi olen suuteline isegi lõuga tõmbama :D
Kui keha hindamisel välimine pool välja jätta, siis ma paneks endale hindeks viis pluss! Arvan, et areng, mille minu keha läbi on teinud, on märkimisväärselt suur! Siinkohal ma ei pea üldse silmas seda, et olen kaalus mitukümmend kg alla saanud. Pigem seda, et inimene, kes varem ei suutnud teisele korruselegi minna ilma suurema hingeldamiseta, oli suuteline nädal tagasi maratoni jooksma! Sealjuures läbides see normaalse enesetunde ja parimate emotsioonidega.
Kui ma augusti lõpus pildistamas käisin, siis ma lasin teha ühed pildid. Tol momendil polnud ma üldse kindel, kas neid pilte kunagi avalikult kasutan, sest ma pole siiani julgenud üles panna endast pilte, kus ma olen rinnahoidja väel. Aga mis juhtus? Mulle meeldisid need pildid väga!
Ma tean, et varasem mina oleks seal pildi peal näinud kõvasti üleliigset nahka, pekivolte ja kõike, mis valesti on. Jah, ma näen ju vähemalt pooli neist asjadest ka praegu, aga ma ei suhtu neisse enam nii, nagu varem. Neil ei ole enam tähtsust, sest kõik muu paistab hulga paremini silma.
Kui ma seda pilti vaatan, näen ma ennast armastavat naist. Näen kolme lapse ema. Näen inimest, kes on ületanud enda võimete piirid korduvalt. Näen eesmärkide poole liikumist, kuigi teekond ei ole mäe tippu kõige siledam ja sirgem. Näen sisemist põlemist, positiivsust, soovi anda endast veel ja veel nii enda kui teiste heaolu suurendamiseks!
Ma hea meelega tahaks anda valemit, kuidas sellise rahuloluni jõuda, sest ma tean, et nii paljudel on probleeme enda armastamisega. Aga see "tehe" on kahjuks nii mitmekülgne ja igal inimesel omamoodi, et mingit ühtset valemit olukorra lahendamiseks anda ei saa. Enda kogemusest võin vaid öelda, et tuleb üle saada kaalunumbri taga ajamisest ja leida endale eesmärgid, mis tegelikult panevad meid liigutama. Mitte alla anda ka tagasilöökidel (sest neid tuleb nagunii) ja alati hoida positiivset meelt!
Loe Marise blogi http://www.marisjamaailm.ee/.
Kommentaarid (0)