Euroopa tippliigade noorimad väravalööjad - mis neist saanud on? (4)

Pellegri tõusis kahe löödud väravaga tõepoolest nii Serie A kui Euroopa viie tugevaima liiga  (Inglismaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa) läbi aegade noorimaks mängijaks, kes ühes mängus kaks kolli suutnud virutada, kuid oma maa läbi aegade noorim tabamusmeister ta siiski pole. Selguse huvides toob Õhtuleht välja Vana Maailma viie kõrgliiga noorimad väravakütid ning selle, mis mängumehed noortest täkkudest ka sirgusid. 

Inglismaa – James Vaughan (16a 270p)

Kuigi Premier League kümne noorima tabamusmeistri seast leiab selliseid suurnimed nagu Cesc Fabregas, Wayne Rooney, Raheed Sterling ja Michael Owen ning nimekirjast ei puudu ka ka meie põhjanaaber Mikael Forssell, kuulub rohelise väravalööja aunimetus James Vaughani nimele.

Evertoni noorteakadeemiast tulnuna pääses britt esmakordselt suurt klubivutti nuusutama 2005. aasta 10 aprillil, kui tollane loots David Moyes nooruki 74. minutil platsile valla päästis. Kõigest kuraditosin minutit hiljem sündiski ajalugu. Kevin Kilbane ja Leon Osmani eeltöö väravaks sepistanud Vaughan oli toona 16 aastat ja 270 päeva vana.

Ilusalt alanud karjäär sai paraku esimese suure stoppangu kohe alguses. Varakult tähesära kätte jõudnud ründetäku võimsale hoole tõmbasid kriipsu peale vigastused. Juba 18. eluaastaks oli mehel selja taga kolm põlveoperatsiooni. Kui 2006. aasta teises pooles pääses edurivimees uuesti platsile oli osa tema plahvatuslikkusest juba kadunud. Sellest hoolimata sai Vaughan hooajal põllule 15 korral ning selle aja jooksul löödud neli väravat oli piisav, et pärjata noorukit Evertoni aasta noore palluri tiitliga.

Kui tol hetkel tundus mehe karjäär jälle roosiliseks muutmas, siis päris nii see ikkagi ei läinud. Evertoni ründes möllas Nigeeria duo Yakubu Ayegbeni – Victor Anichebe ning kuna raske raha eest toodi Crystal Palace’st endale ka Andrew Johnson oligi mängumehe minutit kokku kuivanud. Mitte ainult Evertonis vaid põhimõtteliselt ka kohalikus kõrgliigas.

Nähes mehes veel mingit potentsiaali saadeti Vaughani esialgu madalamasse liigasse laenule. Kui Derbys ja Leicesteris mees õiget hoogu üles ei saanud siis Crystal Palace’i särgis sai vähemalt väljakul käidud 30 korda ning see teenis 2011. aastal mehele lepingu äsja tippseltskonda tõusnud Norwichiga. Paraku külastas noormeest taaskord vigastusetont ning Premier League’i mänguminutit võis sisuliselt ära unustada. Viis korda suutis mees Norwichi kollases särgis platsile joosta, enne kui taaskord klubi vahetama pidi.

Sellele järgnes neli pikka aastat Inglismaa esiliigas Huddersfield Towni ja Birmingham City ridades enne kui möödunud aastal mees suisa tasemelt kolmandasse divisjoni Bury ridadesse maandus. Kuigi madalal tasemel kõmmutatud 24 väravaga jõudis mees Sunderlandri radarile ning pallib taaskord Championshipis, polnud see omal ajal kindlasti mehe unistus.

Kunagi unistuste alguse saanud karjääri ongi jäänud kaunistama Evertonist saadud noorteauhind, 52 Premier League mängu, kus sahises väravavõrk 7 korral ning kuraditosin kohtumist Inglismaa noortekoondiste eest.

Itaalia – Amadeo Amadei (15a 287p)

Itaalias figureerib nooruslikus nimekirja eesotsas näiteks Mario Balotelli ja Alexandre Pato nimi. Samamoodi üritab enamik statistikaportaale anda rekordit Peitro Pellegrini nimele, kuid Saapamaa nooruse allika lätet tuleb otsida kahe maailmasõja vahelisest ajast. Selleks on neli aastat tagasi 92 aasta vanusena meie hulgast lahkunud Amedeo Amadei.

Kokku kaks aastakümmet Serie A-s pallinud ründaja tegi oma liigadebüüdi Roma ridades 1937. aasta 2. mail 15 aasta ja 280 päeva vanusena. Rekord, mida itaallane jagab praeguseks Peitro Pellegriniga. Kõigest seitse päeva hiljem, 9. mail, virutas mees aga ka oma esimese värava. A.S. Lucchese Libertansi vastu 5-1 kaotusega lõppenud mängus Roma auvärava sepistanud Amadei hoiab noorusrekordit (15a 287p) tänase päevani.

Karjääri esimesed tosin aastat pealinnaklubis veetnud ründaja hoiab Roma kõigi aegade väravalööjate edetabelis kolmandat kohta 111 tabamusega. Pärast kasvatajaklubi siirdus mees edasi Milano Interisse, kus kõmmutas kahel järjestikusel aastal üle 20 värava ning teenis kutse ka Itaalia rahvuskoondisesse, kus tema saldoks jäi 7 tabamust 13 mänguga.

Pikale karjäärile tõmbas mees joone alla Napolis, kus pallis 1956. aastani. Mehe karjääri jääb kindlasti ilustama Roma esimene riigi meistritiitel hooajast 1941-42. Amadei panus ajaloolisse tiitlivõitu toona oli 18 väravat.

Hispaania – Fabrice Olinga (16a 98p)

Ka Hispaania kõrgliiga vastavas edetabelis võib kõrgelt kohalt leida näiteks Bojan Krkici või Raphael Varane. Noorusrekordi autoriks on aga hoopis praegu 21aastane Kameruni ründaja Fabrice Olinga Essono.

Samuel Eto’o noorteakadeemia kaudu Mallorca klubisse jõudnud Olinga liitus Malaga meeskonnaga 2011. aastal. Mehe juhtimisel jõudis klubi noortemeeskond juunioride Copa del Rey finaali, kus vannuti alla Espanyolile. See oli aga piisav, et pälvida Manuel Pellegrini usaldus, kes mängumehe kõigest aasta hiljem hooaja avamänguks koosseisu lisas.

60. mänguminutil platsile saanud Olinga tasus treeneri usalduse kamaluga ära, kui lõi kohtumises Celta Vigo vastu mängu ainsa värava. 16 aasta ja 98 päeva vanuselt purustas ta varasemalt Iker Muniani nimel olnud rekordi 191 päevaga. Imelise alguse pealt teenis mees kutse nii Malaga Meistrite liiga mängule kui ka Kameruni rahvuskoondisesse.

Tundus, et mehe tulevik on suur, sest ka rahvuskoondise eest sahises väravavõrk kohe esimesel korral, kuid oodatud läbilööki paraku ei järgnenud. Aasta jooksul sai mees Malaga särgis kirja küll kümme kohtumist, kuid väravasaldo lisa ei saanud. 2014. aastal võttis Volker Finke mehe Kameruni koosseisus kaasa ka tollasele MMile, kuid suurturniiri mänge vaatas mees platsi kõrvalt.

Pärast MMi liikus mees laenulepingute alusel ringi Küprose, Belgia, Itaalia ning Rumeenia liigades, kuid lisaks edule jäid tulemata ka mänguminutid.
Praeguseks on mängumees taas leidnud stabiilsuse. Paikseks on ta jäänud Belgia klubis Mouscron, kus on tänavu kirja saanud 7 kohtumist ning kuu alguses pallis Kameruni eest ka Aafrika MM-valiksarjas. 

Prantsusmaa – Laurent Roussey (16a 115p).

Prantsusmaa liigast on läbi ajaloo noori staari tulnud nagu Vändrast saelaudu. Ometi ei jõua sellised nimed nagu Kylian Mbappe, Anthony Martial ja Ousmane Dembele meie otsitus isegi esikümnesse. Täpselt piirimailt võib leida Eden Hazardi nime. Kuigi esmapilgul pakuvad enamus allikatest noorusrekordit praegu Brentfordi ridadesse kuuluva Neal Maupayle tähistab tegelik staar, Laurent Roussey, tänavu oma debüütvärava 40. juubelit.

13aastaselt Saint-Etienne klubiga liitunud prantslase teismeliseaastad olid täis metsikut arenemist, mis päädisid mehe debüüdiga juba 16aastaselt. Rekord, mille võttis talt paar kuud hiljem tema enda treeningkaaslane Laurent Paganelli. Kuid vähemalt on tänase päevani praeguseks 55aastase prantslase nimel noorima väravalööja tiitel. 1978. aasta 21. aprillil sepistatud tabamuse hetkel oli edurivimees 16 aastat ja 115 päeva vana.

Prantsusmaa suuruselt 14. linnas veetiski Roussey edukaima osa oma karjäärist, kui pallis rohesärkide ridades seitse aastat ning kollitas väravavahte siis 141 mängus 46 väravaga. Selle perioodi sekka mahtus ka mehe kaks koondisemängu ning värav Ungari vastu.

Ka Roussey karjääris said saatuslikuks korduvad põlvevigastused, mis eduloole pidurit tõmbasid. Kuigi kõrgliigapildilt mees kohe ära ei kadunud, pallides kaks aastat veel äsja tippseltskonda pürginud Toulouse ja toona pildil olnud Touloni klubi ridades.

Kõigest 26aastaselt oli mees sunnitud aga taanduma juba esiliiga tasemele ning edasi nägi Šveitsi liigas vaeva juba püsima jäämise nimel. Sportlasteele tõmbas mees joone alla kõigest 30aastaselt, pallides viimati Prantsusmaa tugevuselt kolmandal tasemel.

Saksamaa – Nuri Sahin (17a 82p)

Üllatavalt kombel troonib Bundesliga tabeli kümne parima seas koguni viis Dortmundi Borussia pallurit. Nende hulgas on nii rohkem kui vähemtuntuid: Marc-Andre Kruska, Ibrahim Tanko, Lars Ricken ja Christian Pulisic väärivad ära nimetamist, kuid rekord kuulub 51 korral Türgi koondistki esindanud Nuri Sahini nimele.

Türgi passi omav kuid Saksamaal sündinud ja üles kasvanud Sahin alustas oma jalgpalliteed Meinerzhageni nimelisest väikelinnast, kuid juba 13aastaselt napsas ta endale Dortmundi suurklubi. Oma Bundesliga debüüdi tegi mees kuu aega enne oma 17. sünnipäeva 2005. aasta augustis. Kõigest kaks kuud hiljem 25. novembril mängus Nürembergiga saigi Sahin Saksa kõrgliiga noorimaks väravalööjaks, kui oli tabamuse hetkel 17 aastat ja 82 päeva vana.

Sisuliselt palliski türklane kuni 2011. aastani oma kasvatajaklubis. Vahepeal käis mees ka Hollandi kõrgliigas enesekindlust saamas ning kuue aastaga käis mees platsil kokku 164 korda ning võitis selle aja jooksul Hollandi karika ja Bundesliga enda.

Siis aga siirdus mängumees kuninglikku Madridi Reali, kellega ta sõlmis kuue aastase lepingu. Paraku oli Sahin Hispaanias aga kimpus erinevate vigastustega ning Euroopa tippklubis niisama kehva vormi pealt mänguaega ka lahkelt ei jagatud. Aastaga sai mees kõikide sarjade peale kirja kümme mängu ning järgmiseks aastaks ootas ees Liverpooli laenule minek.

Punaste ees jäi mehe saldoks tosina mängu juures kolm väravat ning tabamusesöötu liitus ning juba järgmisel üleminekuaknas siirdus mees laenuga tagasi Dortmundi. Järgmise pooleteise hooajaga pallis mees jällegi omal vanal ustaval tasemel ning 66 mänguga sahises ka väravavõrk nii mõnelgi korral.

2014. aastal ostis Dortmund 7 miljoni euro eest välja mehe mängijaõigused, kuid tagantjärgi soovivad nad ilmselt, et poleks säärast lüket teinud. Kuigi poolkaitsja ei läinud klubile kalliks maksma on erinevate vigastuste tõttu praeguseks 29aastane Sahin viimasel kolmel hooajal kokku platsil käinud kokku 30 korda.

Õnneks tundub, et vähemalt praeguseks hetkeks on poolkaitsja tagasilöökidest üle saanud, sest tänavu on mehel liigas kirjas juba kolm mängu.